Käisime ühel õhtul emaga tema isa haual, oli vanaisa surmaastapäev. Vanaisa haud ja kodune koht on meie kodust paarikümne minuti autosõidu kaugusel. Alati kui seda teed sõidame meenutab ema oma lapsepõlve ja kiikab tee pealt oma kodust kohta. See on nüüdseks varemeis ning pole enam tema ega tema pere omandis. See teeb mind alati veidi kurvaks, sest ma ei kujutaks ette, et 30 aasta pärast käiksin mina oma kodu eemalt kaemas, kuid ei saaks sinna enam tagasi minna.

Seekord meenutas ema oma vanemaid. Tee oli libe ja sõitsin aeglaselt, mis andis emale mahti vaadata milliste majade akendes valgust paistab, ehk siis kus veel sees elatakse. Tagasiteel näitas ta üksiku valge akna peale, mis oli teistest valgusallikatest üprsid eemal. Ta teadis, kelle tuli seal põles - mu vanaema viimane elusolev sõbranna. Ta pidi üksi elama. Ta tahab talle külla minna. Üheltpoolt tegi see kurvaks - elu maal sureb välja. Teistpidi tekitas minus jälle rõõmu see, et keegi teadis, kelle tuli see seal aknas paistis ning keegi mõtles ta peale.

Koerad on parimad

Seda blogi lugedes saab ilmselt aru, et mulle hirmsasti meeldivad koerad. No nad kohe on nii vahvad tegelased. Mulle meeldivad koerad rohkem kui osad inimesed.

Eile pidin kaasa noorema lapse ta klassiõe juurest ära tooma, kus lõppes nende vastlapäeva üritus. Jõudsin sinna, asusin võõrustajaga viisakasse ja sotsiaalnormidest kinnipidavasse vestlusesse kui ilmus koer. No see oli kõige ägedam koer ever! Pakkusin kohe välja, et vahetan koera kaasa poja vastu. Kahjuks ei olnud võõrustaja ja kaasa poeg sellega päri (koer oleks raudselt olnud). Ja siis hakkasin koeraga rääkima ja teda paitama, unustades oma vestluse teiste inimestega ära. Kindlasti jäi minust naljakas mulje. Aga vahet pole - got to pet a dog!