Tegelikult algas kõik juba eelmisel nädalal. Meie õue ilmus kärntõbes rebane, kes puudekuurist puid võtma läinud emale südari tekitas. Tõin püügiüuuri, et ta kätte saada, kuna ta luusis veel mitu päeva maja ümbruses.
Puur on nii kehva, et seekord ei lähe isegi mu enda kassid sinna sisse, isegi kui hea ahvatlev toit sees on. See on vaid ühest otsast avatav puur ja sinna läheb loom väiksema tõenäosusega. Jätsime puuri ikkagi ülesse. Lootus sureb viimasena.
Möödunud neljapäeva õhtul koeraga jalutamast tulles avastasin, et tal on umbes pöidla suurune paljas laik saba peal. Muidugi läksin ma FULL panic mode'i, sest ma olin veendunud, et see on kärntõbi. Teine hääl mu peas, see veidi analüütilisem ja rohkem kahe jalaga maa peal, pakkus küll mehhaanilist vigastust. Aga ma käskisin tal vait olla, sest mul juba endal kael sügeles. Kõik katsed seda paljast kohta puhastada olid väga traumeerivad meile kõigile. Reedel läks mu kaasa temaga arstile. Muidugi polnud see kärntõbi, vaid ta saba oli kuskile vahele jäänud ja seda ära tõmmates tuli sealt karva ja marrasnahka maha ja ta ise nakitses selle ala suuremaks. Mis tema sabaga juhtus, jääb müsteeriumiks. Mis teeb mind ikkagi murelikuks.
Pühapäeval paistis, et saba paranemine läheb ilusasti, kena kärn peal, mida me joodisalviga poputasime. Ja tundus, et torbikut pole vaja talle pähe panna. Aga teisipäeval otsustas mu koer, et tõmbab selle kärna kõik maha, nii et see ala oleks veel suurem ja lekiks haavavedelikku ja teeks veel rohkem haiget ja kipitaks. Sest elu on selles sombuses novembris liiga neetud rahulik. Selge - torbik pähe.
Torbik muudab mu koera kohe maailma kõige saamatumaks, õnnetumaks ja represseeritumaks märtriks, kes on üldse siin maamunal astunud. Ta sõidab sulle selle tobikuga igal võimalikul sammul täie jõuga sääremarjadesse. Aga see on muidugi õnnetus ja ta lihtsalt ei näe kuhu ta läheb. Ja see, et ta hooga sinna jookseb on kokkusattumus, tal oli kiire.
Neljapäeval ma ärkasin ennem äratuskella selle peale, et ema oli mu magamistoas ja ütles, et tal on vesi toas. Alguses ma mõtlesin, et ma näen veel und. Ja siis ma mõtlesin, et ema läks katki. Aga tõesti, tema magamistoa põrand ujus. Nimelt on ema magamistoa kõrval vannituba. Mis eelmine aasta sai värskelt renoveeritud.
Lasime siis ruttu paar ämbrit vett täis ja keerasime veed kinni majas. Keldrisse peakraani keerama minnes läksid nagu vee all olevasse koopasse. Ma juba arvutasin milline kodulaen mul kõige mõistlikum võtta oleks ja kuidas ma saaksin kahel töökohal hakkama. Õnneks sai vannitoa ehitaja kohe appi tulla. Läksin ennem koera jalutama, kummardasin koera trakside külge rihma panemiseks ja telefon kukkus välja. Ekraanis mõra sees. Tundsin kuidas mild breakdown hakkas tulema.
Vannitoas oli üks valamu all olev toru kinnitusest lahti tulnud. Õnneks kogu põrandat üles võtma ei pea. Lihtsalt paar nädalat kuivatama keldrit, vannitoa põrandakütet kõrgemal hoidma ja ema tuba puhuriga saunaks kütma. Ma usun, et eks ma siis saan full on närvivapustuse kui ma elektriarvet näen.
Fast forward to laupäev. Saba paraneb, veeuputus sai justkui lahendatud. Hommikul oli PÄIKE. Väljas on mõnus värske väike miinus. Patsutasin end õlale, et talverehvide allapaneku idekalt ajastasin. Läksin rõõmsalt tööle. Tulin tööl WC-st välja ja vaatan, et miks minust märg jälg põrandale jäi. Teate miks? Ah? Can you already guess? Sest tööl meie väike boiler lekkis!! Ja tegelt oli põrandal kena veekiht peal, mida ma lihtsalt tähele ei pannud esimese hooga.
Nüüd ma söön ära need täidetud pannkoogid, mis kolmapäevast saadik on toatemperatuuril (küll õhukindlas pakendis) seisnud. Sest go big or go home (or to the hospital).
