Kuradi Jaanid

Väga raske on elada kohas mis on Jaanipäeva-turistide magnetsihtpunktiks. Ma tegelikult sain täiesti rage-free'lt hakkama kuni ma poodi läksin. Okei, fine. Olge pohmakas, hõõruge mööda külmkapiuksi, nii et ma ei saa piima kätte - okei, elan üle. Aga raisk - nad olid kõik Hellmannsi majoneesi ära ostnud! See oli viimane tilk mu karikasse kui ma Light majoneesi pidi ostma.

Google Mati

Meil oli täna autotäis giidiõpilasi ja üks elav-vikipeedia teel mõningaid Saaremaa punkte avastama. Veetsime esimesel objetil kaks korda rohkem aega kui plaanis. Asi läks siiski põhiliselt lappesse siis kui meile tuli maanteel vastu palja ülakehehaga mees, kes hoidis sabapidi ühes käes pikka nastikut. Mina oleks ka tahtnud ta leidu veidi katsuda aga kuna ma istusin autos taga keskel, siis mul polnud üldse sõnaõigust.

Teel rauasaatmemägedesse viskas meie inim-entsüklopeedia meile kohe sööda, millest me keelduda ei saanud. Kui me keerame kohta-millest-me-keegi-kuulnud-polnud siis me satume ühte eriti põnevasse muinasaegsesse pühapaika, mis võis olla lisaks kõigele ka muinaseestlaste obsevatoorium. Kuidas me saime keelduda. Google Maps teatas, et me sõidame mööda "tundmatut teed", mis konkreetselt lõppeb 600 m pärast. Normaalsed inimesed keeraksid tagasi - meie panime gaasi juurde. Puude tagant paistis miski nõukaaegne laut ja selle ees Opel. Otsustasime, et kui on Opel siis on kuskil ka inimene. Pikema otsimise peale leidsime keevitusmaskiga mehe, kes usinalt - noh  - keevitas. Vabandasime, et segasime ja seletasime mille otsingul me oleme. Peale "missasja, miks te seda veel otsite?" küsimust võttis mees (edaspidi tuntud kui Google Mati) enda kõrvalt roostes saelehe ja joonistas meile mulla peale kaardi. Nimelt laiutas meie otsitav müstiline sihtpunkt keset tema maid (milline kokkusattumus). "Ma praegu teen tööd ja ei saa kaasa tulla aga kui te seda ikka üles ei leia, siis tulge mulle järgi, ma näitan teile ise", lausus ta (no kui äge dude!). Google Mati kaart oli palju selgem kui neti omad ja oma sihtpunkti me ka leidsime. See oli kõik mida me ootasime. Tagasiteel tänasime Google Matit ohtrate lehvituste ja signaaliga - ta lehvitas meile kahe käega vastu (ma arvan, et ta oli lihtsalt tänulik, et me talle järgi ei tulnud vaid ära sõitsime).

Rauasaatmemäed olid enam-vähem sama üritus. Aga siis oli Google Matiks ühe kaaslase isa. Selle koha otsimine oli nagu pool ürituse võlust - meile visati sellised Lord of the Rings tasemel vihjed õhku. Ja kõik kiljatasid iga vihje märkamisel nagu lapsed "näe, LAUT!!", "näe OJA!", "ongi soo!!". Nagu aardekütid.

Me jagasime oma lõunaid - kõik tuli ära süüa. Seega tekkis vahepeal hetk, kus üks meist teatas, et "issand, mul on süda täiega paha juba sellest sokolaadist" ja teine vastas abivalmist: "no võta siis ometi siit muna peale!"

All in all - ma ei oskaks soovida paremat seltskonda kui täna oli!

Ja aitäh, et on nii vahvaid inimesi nagu see mees, kes oli igati abiks meile ja nõus meid oma maa peale laskma. Ja ma tunnen üpris suurt kurbust kõigi nende pühapaikade üle, mille ENSV aegsed muinsuskaitsemärgid on kuskil kultuurikihi all või võsa taga. Ofkoorsei oska inimesed neid niigi otsida, sest viitasi pole ja teadmisi pole.......

Maal on ikka elul värvi. Vahel on see värv lihtsalt veri. Aga see tähendab, et asi on ikka öko, ofkoors.

Ema ärkas paar hommikut tagasi kell 6 selle peale, et tal käis vaikne action akna taga. Võttis kardina eest - nugis mugis kahe suupoolega pääsukeste mune pesast. Ema siis põrutas vastu akent, et "could you not!". Kutt vaatas emale sügavalt silma ja mugis mõnuga edasi.

Nüüd meil käib nugisejaht abivalmis jahimehega (keda ma ei suuda ära tänada ja kiita). Öösel kuuled puude vahel lindude hädakisa, sest nende pesi rüüstatakse. Meil on kanad ka. Kui kassid on vedelikud siis nugised on vedelikud 3.0. Need mahuvad lukuaugust ka sisse.

Ma olen Facebookid näinud harivaid koomikseid teemal "you're an asshole if you kill an animal", nii et ma lõpptulemuse jätan nii või teisiti enda teada.

Dedicated to Anu

Õpil uljalt loodusgiidiks. Esmalt tundus nende taimede äratundmine ületamatu raskusena. Nüüd on juba veidi kindlam tunne. Käisin mehega metsas, näitasin talle, et "Näe kallis, see on nurmenukk!" Palju uhkem tunne oli juba.
Põhimõtteliselt jäi mulle viimasest õpperetkest arusaam, et 50% taimi on mingid mailased - see juba teeb elu kergemaks.

Aga tegelt ma õppisin ikkagi midagi vahvat ka. Nimelt see on:

Mõru vahulill (Polygala amarella) 
Kui te hõõrute vahulille õisi, lehti või varsi käte vahel ja siis panete nad pesukaussi, siis näete, kuidas vesi vahutama hakkab. Sel vahul on aga seebist veelgi tugevam puhastav toime. Ta koorib naha nii puhtaks, et mõru vahulill oli isegi noorte eesti neiude ravivahend: teda sai kasutada kosmeetikas. Nimelt on olnud aegu, kus pruun päevitanud nahk ei olnud üldse moes. Sel juhul tuligi appi vahulill ehk päevitusrohi. Tema vahuga pesti nägu, käsi või kogu keha ja päevitus kadus, nahk muutus valgeks, see oli aga neiu puhtuse tundemärk.
Meie giid ütles, et pidi kortsude vastu ka aitama (will get back to you about that)