Uimane päev oli kuidagi. Aga ikka jube ilus päev, suvel oli selliseid päevi vähe. Aga uimane. Kuni ma trimmerdasin üle maha kukkunud arooniate kobara. Kõik kohad olid mahla täis, mida ma vereks pidasin esimese hooga. Vererõhu sai kohe korda ja pärast sai adrenaliini toel veel päris palju ära tehtud.

Shroomery

Me ei ole mehega kunagi osavad seenelised, ei tea häid kohti. Aga käime ikka katsetamas. Traditsiooniks on saanud juba see 2 kahtlast puravikku ja mõned ussitanud pilvikud mis iga aasta meie korvipõhja napilt katavad.

Eile läksime jälle katsetama. Saare ühes kõige popimas kohas olid juba autod ees, mõtlesime, et lähme ikka. Sisse keerates astus tädi teele ja putkes ruttu metsa tagasi. Me kujutasime ette kuidas ta röögatas "Luule! Kurat, korja ruttu! Järgmised tulevad"

Seekord aga me täiesti kogemata komberdasime kukeseene koha peale. Terve metsaalune oli väikeseid nupse täis. Aga liiga väikesed, et korjata. Kirjutasime siis Google Mapsiga koordinaadid üles. Vahepeal tuli juba selline ahnus peale. Mina hakkasin paanitsema, et äkki keegi teine on ka ikka näinud seda kohta, paistis, et keegi oli seal hiljuti käinud. We must silence them! Et noad ju on. Mees vaatas mind juba imelikult. Ma siis kiiresti kerisin olukorra tõsidust veidi tagasi ja arvasin, et murtud jalast peaks piisama, siis ei saa ju metsa tulla. Mees nõustus.

Lähme homme uuesti kaema - hinges on jube rahutus.