Nüüd on ametlikult sügis. Koera junne ei leia üles enam. Seisad 0,5 meetrid temast eemal kui ta asja ajab ja lähed junne kotti panema - ja pole. Junnidel on hullem kamoflaaž kui Predatori filmides. Nüüd peab iga hommik 5 minutit kauem jalutama, sest vahepeal tuleb CSI paus teha, et seda neetud hunnikut üles leida.

Sõitsin bussiga Saaremaalt Tallinna. Taga olid kaks keskealist meest, kellest ühel ei seisnud suu kinni. Kuna ma olen 12aastat sama playlisti kuulanud tööl, siis mul on must vöö ebasobivate helide väljalülitamises. Jäin tukkuma ka ja ärkasin Ristil. Teine mees sai seal suu esimest korda lahti ja teatas suure haigutusega, et tema nüüd paneb korra silma kinni. Esimene teatas, et tema ka. Aga oh meid naiivitare. Kõrvad ei ole ju kinni ja suu ka mitte. Story has it, et ta räägib praeguseni.

Ma ostsin endale munataimeri. Et ma lõpuks teaks õigel ajal munanuudlid/munad/kinoa keemast ära võtta. See on ametlikult kõige täiskasvanulikum moment mu elus. Ever. Ma ei tahtnud üle piiri ka minna, seega munataimer on kelmikalt lilla. Piiri peab oskama ka pidada.

Mu kass jäi kaks korda ühe päeva jooksul kinni nugise püüdmise puuri. Kaks korda järjest! Umbes paari tunnise vahega.
Õhtul hakkasin talle puugi-kirbu vastast rohtu panema ja kutt pani pipetti nähes jooksu. See oli meeles. Et talle tilgake kuklasse pannakse kord kuus.

Minu aias on aastaid pesitsenud väänkael. Kes on väänkael? Ta on üks väike tropp ja seepärast ta mulle meeldib. Ta on rähniline, kes ei käitu rähnilikult. Ta on selline non-conformist, kes mulle imponeerib. Nimelt ta ei toksi endale pesa, sest ta nokk pole nii ehitatud. Ta näeb välja nagu tükk puukoort ja tal on suhteliselt närvidele käiv hääl. Kisab muudkui "pii-pii-pii-pii". Kuna ta endale ise pesa ei toksi, siis ta peab endale leidma juba kellegi poolt varem valmis tehtud pesa. Kutt aga laekub meile siis, kui enamik kinnisvara on juba ammu kellegi teise poolt omastatud. See teda ei takista, vaid ta valib oma unistuste kodu välja ja siis tõstab seal sees olevad elanikud välja. Vägivaldselt. Lisaks ta sööb sipelgaid, eriti kuklasi. Mulle meeldivad enamikud putukad, on vaid 3 erandit, ning üheks on kuklased. Nii et mina ja väänkael oleme sõpsid.

Iga mai lõpp-juuni algus on mu missioon väänkael ära näha. Kuna tal on USA special ops team'i levelil kamuflaaž, siis on see tihti väljakutse. See kevad olin ma väga veendunud, et arvasin ära, kuhu nad pesa tegid. Kasvuhoonet meisterdades kuulsin ta häält pidevalt. Iga kord kui fotokat ja binoklit tooma läksin, ta vaikis. Ja nii paar nädalat.

Täna läksin tuppa lõunale kui kuulsin ta kisa väga lähedalt. Mõtlesin, et ega ma ei näe teda ikka, aga võtsin igaks juhuks siiski binokli. Ja mida ma näen - neid on lausa kaks. Sain nad kenasti fookusesse, nad nagu ootasid, et ma ikka neist kena HD pildi saaks läbi binokli. Ja siis nad astusid suguühtesse. Asi sai kiirelt tehtud ja veidi segaduses ja sassis sulgedega emane poseeris veel veidi kohapeal ennem ära lendamist.
Ühesõnaga, kena väike tropp. Aja teist mitu nädalat taga ja siis näitavad sulle maja uksest kiviviske kaugusel porri.

Ühel õhtul kohalikust kauplusest väljudes tundsin, et midagi on puudu. Mitte nagu pakk võid. Vaid midagi mitte-materiaalset. Siis taipasin, et pikemat aega pole enam kaupluses tööl seda vanemat prouat, kes alati ütles "hea laps" kui mina, 30-aastane, ostlemise lõpuks "aitäh!" ütlesin. Who will validate me now??

Talveunelm - ärkad kell 7 hommikul elektrifirma sõnumi peale, et "teie majapidamises pole voolu, ennustatav taastamine on kell 12:00". Paned äratuskella 12:00 helisema, keerad teise külje ja haarad koera tugevamalt kaissu.