Elavad surnud ja elavad elavad

Vaatasin eile tagantjärele Walking Dead teise hooaja osi ja täisti randomly ronis mu pähe üks mõte. Zombied on surnud, onju - ökad brain eating ja pooleldi decomposing walking corpses, right? Ei tahaks ühega käija? Või ära armuda? Well - need kaamed, mossitavad ja eidelikud vampiiripoisid viimaste aegade "masside-meelitamise" filmidest/tv showdest on samamoodi surnud. Külmad ja surnud - ja nendega on meie pehmemate peadega naisolevustel õudne tahmine kohe sebima hakata? WTF? Nende süda ei löö ju, siis neil ei saa tekkida ka erektsiooni? Ma olen kindlasti täiesti võhik ja proua, kes maailmale Videviku saaga kirjutamisega karuteene tegi (ma ausalt ei vaevu ta nime meelde jätma, she is not even on my kill list) kindlasti seletas selle ka lahti, et mis maagilisel teel see juhtub. Aga, hey, nad on ikka elavad surnud.


Any day of the week valiks ma ühe elava, hingava ja põksuva südamega dude. Mis siis kui eri-võimeid pole (vähemalt ei himusta ta mu verd või ei hakka temaga ühe teki alla magades külm).

Igaüks, kel veidi rohkem kujutlusvõimet antud ja suudab rohkem kui uut BMWd pagasiruumis olevate kõllidega ette kujutada, unistab vahel millestki ebatavalisest. I get it, totally get it. Kui ma Batmani (Christian Bale'ga) või Sourse Code vaatan, siis endalgi läheb silm vahel vähe uduseks :) Aga ma jään siiski lihast ja luust ja elusa kangelase või anti-kangelase (kamoon, kes ei armastaks Tyler Durdenit, Donnie Darkot, Richard B. Riddicut või Daryl Dixonit) juurde.


Küll vihatakse geid ja nende suhteid - aga meil on lahti terve kari noori nekrofiile. See tegu on ikka rangemalt ja laialdasemat karistatav kui lihtsalt tagantuksest käimine.


So - wake up kids, your make up's running and there really is a world out there. Mis ei ole sisustatud katakombide, musta riietatud ja spliini alla kanatavate kõhnukeste noorte ilalõugadega.