Ma olen maalt ja hobusega. Uhke selle üle. Ma olen kasvanud peres kus kasvatati loomi-linde. Meil on olnud kirju seltskond: lehmad, pullid, lambad, kanad, kääbuskanad, muskuspardid, koerad, kassid, jänesed. Viimased kolm on küll olnud puhtalt lemmikloomana. Mu vanemad suhtusid neisse alati austusega, neid ei löödud, ei oldud ükskõiksed ja eks see jäi ka mulle külge kui midagi iseenesest mõistetavat.


Jutt läks pikaks. Point oli veidi teine. Nimelt kinkis Ene mulle jõuludeks raamatu. Raamatuks on Garth Steini "Racing in the Rain: My Life as a Dog". Olen piisavalt raamatute lõpus pisaraid valanud. Seekord lahistasin esimese lehekülje peale nutta nii et tatt jooksis. Lugesi niimoodi esimese peatüki ära ja kallistasin oma Sandyt ja Robbiet. Kurb ta oli muidugi. Aga eks see oli ka viimane piisk karikasse. Nädala alguses nägin pilti ja selle taustajuttu tulekahjust kus tuletõrjuja päästis tulest raseda dobermanni. Mees kartis koera ja oli tema suhtes pelglik. Kui tuletõrjuja maha istus, et hinge tõmmata, hiilis koer ta juurde ja lakkus ta nägu - tänamaks enda ja oma kutsikate elude päästmise eest. Ja see läks nii hinge.
Ja teine pilt ja lugu mille peale ma sattusin oli foto loomaaiast, kus väike (2-3aastane) laps läks tiigri "puuri" juurde (tiiger oli klaasi taga), tiiger näitas lapse vastu kohe huvi välja, aga väljendas seda nii uskumatult - pani lapse klaasile vajutatud käe vastu oma suure käpa ja langetas pea. Ma vaatasin seda tükk aega. Pilt on ka siin üleval. Ja viimasena nägin šokeerivat pilti hundikoerast kelle suhu lapsed paugutid panid ja koonu kinni hoidsid. Tulemus oli piinarikas surm. Kui nii väikestena ollakse nii julmad - siis kes neist kasvavad? Järgmised Ted Bundyd ja Andrei Chikatilod? Väikesed julmused viivad suurteni.
Õpetage oma lapsi. Kui nad nii teevad süütule loomale, siis sinna see asi ei jää. Ja ma arvan, et me teame seda.

Loomulikult ei ole õige ega terve ühiskonna näitaja ka see, et jõulude ajal kogus 3 korda rohkem annetusi kasside varjupaik kui naiste turvakodu. Kuid üritame leida kuldse kesktee.

Me ei ole Maa kuningad, me ei olnud siin isegi mitte esimestena. Me oleme veidi kavalamate ahvide järglased, kes leidsid et puu otsast alla ronides võib elu huvitav olla. Me ei ole kõikidest teistest liikedest paremad. Me peaksime olema 6 miljoni aasta evolutsiooni järglased - aga me ei käitu vastavalt. 

Muutused algavad väikestest asjadest. Ära pigista silma kinni kui näed abivajavat looma. Ära jaluta mööda kui näed vana inimest 3 raske toidukotiga bussi/trollipeatuse poole ägamas. Näe endast kaugemale - aita.

Tee midagi head (ja aastaringselt), tee midagi ebatavalist. Kui sa seda ei tee, pead sa leppima selle halli eluga mis meist paljusi ümbritseb. Kas sa tahad sellega leppida?

Eluvanker

Oli üks õhtu, eriti meelde tuletada ei taha. Aga leidsin kogemata ühe Puškini luuletuse pealkirjaga Eluvanker, mida ma ei ole millegi pärast varem kunagi lugenud.

Näe, raske vanker veereb kingul,
Erk ratsu kihutab ta ees.
Käes ohjasid peab uljalt pingul
Aeg, vana vahva küüdimees.

Aovalgel hobu algab traavi,
Meil vankris kärsitu on vaim —
Kas murda kael või minna kraavi;
Ükskõik! Las käia!...

Keskpäeval aga lööme araks.
Tee tõrgub, ees on kuristik —
Siis kisendame, kartus varaks:
Noh, tasem nüüd, sa sõgesikk!

Kuid vanker veereb. Unehärmas
Kõik pimeneb me pilgu ees.
Öömajale meid viib me kärmas
Aeg, vana vahva küüdimees.
 


Mulle meeldib seda tõlgendada küll nii ja saa. Küll pikalt, küll lühikeselt. Küll kogu eluna küll ühe perioodina. Pean tõdema, et mul oli õnn saada endale vähemalt korra kogu koolitee jooksul üks kirjanduse õpetaja, kes palus ja tahtis, et me leiaksime teostest ISE endale tähenduse ja oma tõlgenduse. Mitte ei kuulaks mingit stampi ja populaarset arvamust. Things might not be that easy ja kunstiinimesed, eriti poeedid, olid ja on ühed sneaky bastardid. Seda kõige paremas mõttes. Elu on üks Lõuna-Eesti tee minu jaoks, kord alla - kord üles. Ja vanker on raske, olgu sa parasjagu õnnelik või mitte, sest seal on alati pagasit.

Muidugi meeldib mulle aeg ajalt olla ka Iiah, kohe kangesti meeldib. Istuda jorra olekuga nurgas ja joriseda ja vahel natuke katki minna. Aga kui egomaniakk ma ka ei ole, siis maailma ma seisma panna ei saa, isegi kui minu oma paar pööru või tiiru vahele jätab. Ja parem on kaasa liikuda, et mitte maha jääda. Elu läheb edasi, alati. Ja ma ei oska alla vanduda, pole minu loomuses. Isegi kui ma seda ütlen, siis tegelikult ma seda ei tee. Olgu see nii raske kui tahes.

Mulle vahel ei meeldi see maailm kus me elame. (Vahepalana meenub mulle The Office Dwighti lause "look at all these people, there is way too may people in the world. We need more plagues"). Eile käisin koertega õhtuhämaruses jalutamas ja vaatasin kasvavat kuud ja lund ja seda müstilist udu. Ja mulle meenus C.S Lewise ütlus "If I find in myself desires which nothing in this world can satisfy, the only logical explanation is that is that I was made for another world." Ja selle teise maailma leiab siit samast, meie plain simple wordlist. Ja vahel on hea mõnda oma maailma kaduda, kasvõi ühe jalutuskäigu või tassi tee ajal. Vanker võib kergemaks minna.