Oli üks õhtu, eriti meelde tuletada ei taha. Aga leidsin kogemata ühe Puškini luuletuse pealkirjaga Eluvanker, mida ma ei ole millegi pärast varem kunagi lugenud.
Näe, raske vanker veereb kingul,
Erk ratsu kihutab ta ees.
Käes ohjasid peab uljalt pingul
Aeg, vana vahva küüdimees.
Aovalgel hobu algab traavi,
Meil vankris kärsitu on vaim —
Kas murda kael või minna kraavi;
Ükskõik! Las käia!...
Keskpäeval aga lööme araks.
Tee tõrgub, ees on kuristik —
Siis kisendame, kartus varaks:
Noh, tasem nüüd, sa sõgesikk!
Kuid vanker veereb. Unehärmas
Kõik pimeneb me pilgu ees.
Öömajale meid viib me kärmas
Aeg, vana vahva küüdimees.
Mulle meeldib seda tõlgendada küll nii ja saa. Küll pikalt, küll lühikeselt. Küll kogu eluna küll ühe perioodina. Pean tõdema, et mul oli õnn saada endale vähemalt korra kogu koolitee jooksul üks kirjanduse õpetaja, kes palus ja tahtis, et me leiaksime teostest ISE endale tähenduse ja oma tõlgenduse. Mitte ei kuulaks mingit stampi ja populaarset arvamust. Things might not be that easy ja kunstiinimesed, eriti poeedid, olid ja on ühed sneaky bastardid. Seda kõige paremas mõttes. Elu on üks Lõuna-Eesti tee minu jaoks, kord alla - kord üles. Ja vanker on raske, olgu sa parasjagu õnnelik või mitte, sest seal on alati pagasit.
Muidugi meeldib mulle aeg ajalt olla ka Iiah, kohe kangesti meeldib. Istuda jorra olekuga nurgas ja joriseda ja vahel natuke katki minna. Aga kui egomaniakk ma ka ei ole, siis maailma ma seisma panna ei saa, isegi kui minu oma paar pööru või tiiru vahele jätab. Ja parem on kaasa liikuda, et mitte maha jääda. Elu läheb edasi, alati. Ja ma ei oska alla vanduda, pole minu loomuses. Isegi kui ma seda ütlen, siis tegelikult ma seda ei tee. Olgu see nii raske kui tahes.
Mulle vahel ei meeldi see maailm kus me elame. (Vahepalana meenub mulle The Office Dwighti lause "look at all these people, there is way too may people in the world. We need more plagues"). Eile käisin koertega õhtuhämaruses jalutamas ja vaatasin kasvavat kuud ja lund ja seda müstilist udu. Ja mulle meenus C.S Lewise ütlus "If I find in myself desires which nothing in this world can satisfy, the only logical explanation is that is that I was made for another world." Ja selle teise maailma leiab siit samast, meie plain simple wordlist. Ja vahel on hea mõnda oma maailma kaduda, kasvõi ühe jalutuskäigu või tassi tee ajal. Vanker võib kergemaks minna.
Näe, raske vanker veereb kingul,Erk ratsu kihutab ta ees.
Käes ohjasid peab uljalt pingul
Aeg, vana vahva küüdimees.
Aovalgel hobu algab traavi,
Meil vankris kärsitu on vaim —
Kas murda kael või minna kraavi;
Ükskõik! Las käia!...
Keskpäeval aga lööme araks.
Tee tõrgub, ees on kuristik —
Siis kisendame, kartus varaks:
Noh, tasem nüüd, sa sõgesikk!
Kuid vanker veereb. Unehärmas
Kõik pimeneb me pilgu ees.
Öömajale meid viib me kärmas
Aeg, vana vahva küüdimees.
Mulle meeldib seda tõlgendada küll nii ja saa. Küll pikalt, küll lühikeselt. Küll kogu eluna küll ühe perioodina. Pean tõdema, et mul oli õnn saada endale vähemalt korra kogu koolitee jooksul üks kirjanduse õpetaja, kes palus ja tahtis, et me leiaksime teostest ISE endale tähenduse ja oma tõlgenduse. Mitte ei kuulaks mingit stampi ja populaarset arvamust. Things might not be that easy ja kunstiinimesed, eriti poeedid, olid ja on ühed sneaky bastardid. Seda kõige paremas mõttes. Elu on üks Lõuna-Eesti tee minu jaoks, kord alla - kord üles. Ja vanker on raske, olgu sa parasjagu õnnelik või mitte, sest seal on alati pagasit.
Muidugi meeldib mulle aeg ajalt olla ka Iiah, kohe kangesti meeldib. Istuda jorra olekuga nurgas ja joriseda ja vahel natuke katki minna. Aga kui egomaniakk ma ka ei ole, siis maailma ma seisma panna ei saa, isegi kui minu oma paar pööru või tiiru vahele jätab. Ja parem on kaasa liikuda, et mitte maha jääda. Elu läheb edasi, alati. Ja ma ei oska alla vanduda, pole minu loomuses. Isegi kui ma seda ütlen, siis tegelikult ma seda ei tee. Olgu see nii raske kui tahes.
Mulle vahel ei meeldi see maailm kus me elame. (Vahepalana meenub mulle The Office Dwighti lause "look at all these people, there is way too may people in the world. We need more plagues"). Eile käisin koertega õhtuhämaruses jalutamas ja vaatasin kasvavat kuud ja lund ja seda müstilist udu. Ja mulle meenus C.S Lewise ütlus "If I find in myself desires which nothing in this world can satisfy, the only logical explanation is that is that I was made for another world." Ja selle teise maailma leiab siit samast, meie plain simple wordlist. Ja vahel on hea mõnda oma maailma kaduda, kasvõi ühe jalutuskäigu või tassi tee ajal. Vanker võib kergemaks minna.
No comments:
Post a Comment