Tsivilisatsioonide kokkupõrgetest

Ma püüan jaanipäeva lõpunootide kõlades Liiva poodi vältida. Muidu saab second hand pohmaka, madalama IQ ja jumal teab veel mille. Linnakad on maale lahti lastud...See tsivilisatsioonide kokkupõrge on alati raskete tagajärgedega mõlemale poolele. Vaesed poemüüjad peaksid saama 3 kordset palka neil päevadel.

Jääme siis Ooperipäevi ootama. Same shit, different people.

Täna tabas koertega jalutades mind ennastki väikestviisi tsivilisatsioonide kokkupõrge.
Olen harjund peale Edmundi surma koertega teises kohas jalutamas käima. Nüüd juba üle aasta uus teekond jalgade ja käppade all. Tee viib meid mööda metsa äärt karjamaale ja sealt edasi läbi metsatukkade väikestele heinamaadele. Meile kõigile paistab see tee meeldivat, seal on kõik vaikne ja puutumatu. Seal õitsevad orhideed ja looklevad sadu aastaid vanad kiviaiad. On näha vanu talukohti, kus peale sammaldunud õunapuude ja kiviaia jälgede ei reedaks midagi seal kunagi asetsenud maja kohta. Kohtame pea alati metsloomi või vähemalt nende jälgi. Ja mulle meeldib oma naabrimeest meenutada, kel oli kinnisidee, et sinna kuskile oli Rootsi kuningas maetud (pikk jutt teiseks korraks).

Täna aga oli kogemus teine. Olime veerand teest maha käinud kui nägin "meisterlike" metsameeste töö tulemusi. Seriously, ma olen väiksest peale metsas kaasas käinud kui puid tehti, ja sellist käikerdist oli patt endast maha jätta. Ja siis peale visuaalse ärrituse tabas mind rünnak ka kõrvadele. Üle karjamaa lasi keegi mõnuga tableti-muusikat. Ma ei ole esiteks selle "muusika" kuulaja (õigem on öelda vist taluja) ja teiseks ei saanud ma aru miks ükskõik millist muusikat niimoodi läbi oma kõlarite (ja 89% tõenäosusega auto pagassist) oli vaja lähimale 5 kilomeetrile kuulata lasta.

Eesti pettekujutelmade all kannatavale proletariaadile meeldib ikka uhkeldada oma mass-turismipiiskonande külastamise piltidega. Miks siis nüüd suvel siia ronida? (tean-tean, nüüd on neis kohtades hinnad liiga kõrged)

Siinkohal räägib muidugi minu klienditeenindaja külg, kes lihtsalt vabal päeval ei soovi inimestega eriti kokku puutuda ja naudib fakti, et minu elukoht on väga madala rahvastumisega.

Aga fine, tule ja ole. Võiks vähemalt viisakas olla. Kui meie hobusega linna ei tohi minna, siis võiks oma tuunitud BMW ja Apple'i pedendusega maale ka ronimata jätta.

Do not stand at my grave and weep,

I am not there; I do not sleep.

I am a thousand winds that blow,

I am the diamond glints on snow,

I am the sun on ripened grain,

I am the gentle autumn rain.

When you awaken in the morning’s hush

I am the swift uplifting rush

Of quiet birds in circling flight.

I am the soft starlight at night.

Do not stand at my grave and cry,

I am not there; I did not die.

Mary Elizabeth Frye 

Fuusbal

Mina sain oma jalka pisiku 2002 World Cupilt. Armusin iirlastesse ja olen alati nende poolt olnud. Muidugi pean tunnistama, et hispaanlased on end lihtsalt südamesse surunud oma mänguga (ja paljud mu lemmikmängijatest esindavad Hispaania koondist).

Nooremana ehk võttis hääle valjemaks kui keegi võhik teatas "et mida mõttetut üritust! täiskasvanud mehed jooksevad ühe palli järele". Nüüd enam mitte - nende kaotus. Osadel inimestel puudub "geen" seda mängu ja mentaliteeti laiemalt mõista. Ja neist on kahju. Mina neile seda peale ei suru, kahjuks kipuvad aga ignorantsemad ikka jalkafänne kohtlaseks pidama. See selleks.

Peale 10aastat nägin iirlasi taas suurturniiril, kahjuks piirduti alagrupiga. Ma oleks kõik andnud et seal väljakul olla. Meeskondi, kel on niivõrd pühendunud ja õilsad fännid nagu iirlastel, on vähe. Minul võttis pisara silma kui Iirima 4-0 taga oli ja tribüünid rõkkasid iirlaste "stand up for the boys in green" lauluga, vaatamata seisust. Nägu näha, liigutas see ka vastaseid. It was a bitter sweer moment. Ja isegi telekast vaadates võttis see õhkkond kananaha ihule. Idapoolsematel riikidel on palju õppida.

Küsimusele "miks sa jalgpalli vaatad?" on jube raske vastata. Kes seda küsima peab, ei taha vist tegelikult vastust teada, või vähemalt ei saa sellest aru. Nagu mina ei vaata vabatahtlikult Jennifer Lopezi romantlisi komöödiaid ei vaata üks osa meist jalkat. Mina ei saa aru miks keegi tahaks neid filme vaadata ja nemad ei saa aru miks ma teleka ees 22 mehe ja 1 palli peale röögin. Igaühele oma. Aga kes saab aru, mõistab nende suurturniiride võlu ja energiat.

Mu papsil seisab mu lemmikmängijate nimesi meeles vähe. Küll aga sattus ta 2004 aastal vaatama Hollandi mänge ning jalkahooajal kannab mu koer Robert tema jaoks nime Nistelroi (Ruud van Nistelrooij järgi) - irooniliselt on Robbie nime saanud tegelikult Robbie Keani järgi.
Siinkohal meenub mulle Kristi väljamõeldud anektoot - Ruud astub baari ja barman küsib "why the long face"

Vanast uus

Ma ei ole kindel, mitu päeva ma järjest tööl olen olnud - päris mitu. Lisaks sellele oli täna tore kell 6.30 ärgata kellegi söömisharjumuste tõttu. Sa oled väsinud, uimane, keha ikka veel vaidleb selle varase ärkamise peale. Ja siis läheneb sulle keegi, kel on kohe kindlasti sel varahommikul vaja sinuga läti keeles rääkida. Dude, see ei aita meid kumbagi!

Ma loobusin paar kuud tagasi kohvist, see aitas liiga aktiivselt mu migreenidele kaasa. Täna jõin olude sunnil siis espresso et mitte magama jääda. Tulemused olid ehmatavad. Mul on extra helpful nägu peas (selline 2 sammu hullumeelsusest puudu, somethin like http://www.blogcdn.com/www.cambio.com/media/2012/06/overly-attached-girlfriend-justin-bieber-boyfriend-lyrics_335x209.jpg ) Caps lock kipub peale jääma ja mul on tunne, et ma räägin üldse tavaliselt kiiremini.



 Anywhoo, juttu tahtsin teha hoopis millestki muust. Mul on kaua aega olnud soov enda parfüümidele eraldi kapikest saada (ma olen pääsenud kingade-hullusest, moe-fanatismist ja paljust muust naiste tüüphaigustest aga mitte parfüümide lembusest). Leidsin ammu aega tagasi vahva idee teha vanast reisikohvrist kapike. Mul on õnneks olemas üks imemees, kes mind ikka üllatada oskab. Seega minu ülesanne oli hankida kohver ja ühel õhtul mainida, et mul oleks vaja "kõrvarõnga puud". Ja eile sain endale üles sellise iluduse

Kohver on mu vanatädide oma kuskilt aastast 1940. Me ei ole isaga kindlad kumb meist lapsena aadressi lapakale ilusad numbrid maalis, aga jätan selle ka puht sentimentaalsusest alles.