Mina sain oma jalka pisiku 2002 World Cupilt. Armusin iirlastesse ja olen alati nende poolt olnud. Muidugi pean tunnistama, et hispaanlased on end lihtsalt südamesse surunud oma mänguga (ja paljud mu lemmikmängijatest esindavad Hispaania koondist).
Nooremana ehk võttis hääle valjemaks kui keegi võhik teatas "et mida mõttetut üritust! täiskasvanud mehed jooksevad ühe palli järele". Nüüd enam mitte - nende kaotus. Osadel inimestel puudub "geen" seda mängu ja mentaliteeti laiemalt mõista. Ja neist on kahju. Mina neile seda peale ei suru, kahjuks kipuvad aga ignorantsemad ikka jalkafänne kohtlaseks pidama. See selleks.
Peale 10aastat nägin iirlasi taas suurturniiril, kahjuks piirduti alagrupiga. Ma oleks kõik andnud et seal väljakul olla. Meeskondi, kel on niivõrd pühendunud ja õilsad fännid nagu iirlastel, on vähe. Minul võttis pisara silma kui Iirima 4-0 taga oli ja tribüünid rõkkasid iirlaste "stand up for the boys in green" lauluga, vaatamata seisust. Nägu näha, liigutas see ka vastaseid. It was a bitter sweer moment. Ja isegi telekast vaadates võttis see õhkkond kananaha ihule. Idapoolsematel riikidel on palju õppida.
Küsimusele "miks sa jalgpalli vaatad?" on jube raske vastata. Kes seda küsima peab, ei taha vist tegelikult vastust teada, või vähemalt ei saa sellest aru. Nagu mina ei vaata vabatahtlikult Jennifer Lopezi romantlisi komöödiaid ei vaata üks osa meist jalkat. Mina ei saa aru miks keegi tahaks neid filme vaadata ja nemad ei saa aru miks ma teleka ees 22 mehe ja 1 palli peale röögin. Igaühele oma. Aga kes saab aru, mõistab nende suurturniiride võlu ja energiat.
Mu papsil seisab mu lemmikmängijate nimesi meeles vähe. Küll aga sattus ta 2004 aastal vaatama Hollandi mänge ning jalkahooajal kannab mu koer Robert tema jaoks nime Nistelroi (Ruud van Nistelrooij järgi) - irooniliselt on Robbie nime saanud tegelikult Robbie Keani järgi.
Siinkohal meenub mulle Kristi väljamõeldud anektoot - Ruud astub baari ja barman küsib "why the long face"
Nooremana ehk võttis hääle valjemaks kui keegi võhik teatas "et mida mõttetut üritust! täiskasvanud mehed jooksevad ühe palli järele". Nüüd enam mitte - nende kaotus. Osadel inimestel puudub "geen" seda mängu ja mentaliteeti laiemalt mõista. Ja neist on kahju. Mina neile seda peale ei suru, kahjuks kipuvad aga ignorantsemad ikka jalkafänne kohtlaseks pidama. See selleks.
Peale 10aastat nägin iirlasi taas suurturniiril, kahjuks piirduti alagrupiga. Ma oleks kõik andnud et seal väljakul olla. Meeskondi, kel on niivõrd pühendunud ja õilsad fännid nagu iirlastel, on vähe. Minul võttis pisara silma kui Iirima 4-0 taga oli ja tribüünid rõkkasid iirlaste "stand up for the boys in green" lauluga, vaatamata seisust. Nägu näha, liigutas see ka vastaseid. It was a bitter sweer moment. Ja isegi telekast vaadates võttis see õhkkond kananaha ihule. Idapoolsematel riikidel on palju õppida.
Küsimusele "miks sa jalgpalli vaatad?" on jube raske vastata. Kes seda küsima peab, ei taha vist tegelikult vastust teada, või vähemalt ei saa sellest aru. Nagu mina ei vaata vabatahtlikult Jennifer Lopezi romantlisi komöödiaid ei vaata üks osa meist jalkat. Mina ei saa aru miks keegi tahaks neid filme vaadata ja nemad ei saa aru miks ma teleka ees 22 mehe ja 1 palli peale röögin. Igaühele oma. Aga kes saab aru, mõistab nende suurturniiride võlu ja energiat.
Mu papsil seisab mu lemmikmängijate nimesi meeles vähe. Küll aga sattus ta 2004 aastal vaatama Hollandi mänge ning jalkahooajal kannab mu koer Robert tema jaoks nime Nistelroi (Ruud van Nistelrooij järgi) - irooniliselt on Robbie nime saanud tegelikult Robbie Keani järgi.
Siinkohal meenub mulle Kristi väljamõeldud anektoot - Ruud astub baari ja barman küsib "why the long face"
No comments:
Post a Comment