Esmalt ma ütlen kohe, et ma ei ole enamasti isegi mitte keskmiselt patriootlik inimene. Kui ma maha ununenud iPodi pärast pidin autos raadiot kuulama ja mulle lasti Smilersi Mojito lugu, siis ma olin kohe alla miinimumi patriootlik terve päev. [Ja ei, mul ei olnud võimalik kanalit vahetada, sest mu auto mängib vahelduvalt AINULT 2 kanalit - Sky Plussi või Klassikaraadiot. Ja vahemikus Ratla-Valjala mängib ta ainult Sky Plussi.]
Kuna ma ei oma telekat ning tarbin üldse minimaalselt Eesti meediat, siis mõjutab 24.veebruar mind põhiliselt sellepärast, et siis saab topelt palka. Aga nipet näpet lekib ikka sisse teemal kuidas siis Vabariigi Aastapäeva tähistamine käib.
Sel päeval ja eelnevatel päevadel on Eestis kõik nii tore! Nagu olümpiaks või mõneks MMiks valmistuvas linnas, pühitakse ebameeldiv korraks vaiba alla ja näidatakse kõike positiivsest poolest. Ma saan aru, et pidupää on ja riiki tuleb "õnnitleda" aga ma ei suuda ajule restarti teha selleks üheks päevaks.
Ma näen poes rahakotis sente lugevaid pensionäre, kuna pensionid on olematud. Minu elukoha ainus pank asub järgmises vallas, kuhu oma transporti mitte omav inimene peab minema olematu bussiliiklusega (kui ta just ei ela valla kahe ainsa ekspressi peatuse juures). Ning kirsina tordil on see pankakontor avatud kahel (!!) päeval nädalas, aitähh Swedbank. Ja mu lemmikasutus - Eesti Post (jah, ma olen sarkastiline) - paneb ehk kevadeks üldse uksed kinni mu elukohas kui uut inimest miinimumpalga eest 6 asutuse tööd tegema sinna ei leita. (Ma ei hakka üldse rääkima kui palju ja miks ma Eesti Posti ei salli.). Ja siis see Eesti keskmise inimese mentaliteet.... Need anonüümsed kommentaatorid, kelle naabrid on alati värdjad nende kribatud kirjutiste põhjal ning Ansip on kõiges süüdi (ka naabrite värdjalikkuses). Need rullnokad, kes end ja teisi surnuks sõidavad ja väikepere laenu eest bemmile uued kummid ostavad (ma olen väga kindel, et need inimesed ei eksisteeri ainult Ott Sepa Tulnukas). Need laps-emad kes ise veel laps olles lapse said ja nüüd meile foorumites ja sotsiaalmeedias motivatsioonipilte jagavad ja Facebookis mänge mängivad. Need "soome ehitajad" (lugege mu eelmise aasta 08.oktoobri postitust). Muidugi ei ole kõik ühe puuga löödud, meil elab palju toredaid inimesi ja leidub palju toredaid inimesi ka nendes "gruppides", kelle ma välja tõin (v.a rullnokad. Ma muudan võibolla meelt kui te lõpetate õhu reostamise ja teete midagi ühiskondlikult kasulikku vahelduseks). Aga tihti kaob motivatsioon tore olla ära, kui selle "teise" osaga kokku puutuda.
Oma töö tõttu kasutan ma päeva jooksul inglise keelt rohkem kui eesti keelt, ning ma kogen liiga tihti kuidas mul tuleb mõne sõna inglise keelne variant ennem meelde kui eesti keelne. Kena oleks vahelduseks näiteks eesti keelseid raamatuid lugeda. Aga ma ei jaksa eestikeelseid raamatuid osta, et eesti keeles lugeda. Eesti keelde kas ei tõlgita raamatuid mida ma soovin lugeda, või on neist tehtud 1 tükk, mis on välja müüdud või raamat maksab 20 + EUR. Näide: soovisin lugeda Margaret Atwoodi Orüks ja Ruiksit. Nagu ma aru sain, on seda välja antud 1 trükk 2004 aastal, see on välja müüdud. Ka kasutatud raamatutes polnud ühtegi saada, seega olin sunnitud ta inglise keeles läbi lugeda. Raamatu sain ma muide Inglismaa kasutatud raamatute poest koos postikuluga kätte alla 10 EUR. Ja mitte ainult väärtkirjandus ei maksa hingehinda. Lugesin kingina saadud ingliskeelset tõlget Lars Kepleri ühest uuemast kriminullist. Mõtlesin, et emale meeldiks see raamat, läksin Rahva Raamatusse - palun 21 EUR! Ootan siis kuni seda kasutatud raamatutest kätte saama hakkab.
24.veebruar võiks olla päev kus me saame kokku ja mõtleme, kuidas saaks Eestis paremini elada või asju paremini teha. Mitte ei kasuta seda kui peo vabandusena kus Viru Valget patriootlikult juues onu Heinoks muutuda. Ma pakuks välja, et teeks pingviinide palli dress code'iks rahvariided. Lisaks arvutaksime keskmise, mis eesti koorekiht kulutab nende ühe-õhtu rõivaste peale, ning iga kutsutu peaks siis selle summa vastuvõtule saabudes Eesti rahva valvsa pilgu all annetuskasti panema.
Ma tean, et meil on sada suuremat probleemi riigis kui need, mis mina välja tõin. Mina rääkisin enda tänasest vaatepunktist. Teie mõelge enda ja mõelge, mida paremini teha. Äkki vaatate näiteks üle aia ja leiate, et naaber ei olegi värdjas ja ehk on ta hoopis 80 aastane vanaproua, kellele võiks mõnipäev poodi küüti pakkuda.
Kuna ma ei oma telekat ning tarbin üldse minimaalselt Eesti meediat, siis mõjutab 24.veebruar mind põhiliselt sellepärast, et siis saab topelt palka. Aga nipet näpet lekib ikka sisse teemal kuidas siis Vabariigi Aastapäeva tähistamine käib.
Sel päeval ja eelnevatel päevadel on Eestis kõik nii tore! Nagu olümpiaks või mõneks MMiks valmistuvas linnas, pühitakse ebameeldiv korraks vaiba alla ja näidatakse kõike positiivsest poolest. Ma saan aru, et pidupää on ja riiki tuleb "õnnitleda" aga ma ei suuda ajule restarti teha selleks üheks päevaks.
Ma näen poes rahakotis sente lugevaid pensionäre, kuna pensionid on olematud. Minu elukoha ainus pank asub järgmises vallas, kuhu oma transporti mitte omav inimene peab minema olematu bussiliiklusega (kui ta just ei ela valla kahe ainsa ekspressi peatuse juures). Ning kirsina tordil on see pankakontor avatud kahel (!!) päeval nädalas, aitähh Swedbank. Ja mu lemmikasutus - Eesti Post (jah, ma olen sarkastiline) - paneb ehk kevadeks üldse uksed kinni mu elukohas kui uut inimest miinimumpalga eest 6 asutuse tööd tegema sinna ei leita. (Ma ei hakka üldse rääkima kui palju ja miks ma Eesti Posti ei salli.). Ja siis see Eesti keskmise inimese mentaliteet.... Need anonüümsed kommentaatorid, kelle naabrid on alati värdjad nende kribatud kirjutiste põhjal ning Ansip on kõiges süüdi (ka naabrite värdjalikkuses). Need rullnokad, kes end ja teisi surnuks sõidavad ja väikepere laenu eest bemmile uued kummid ostavad (ma olen väga kindel, et need inimesed ei eksisteeri ainult Ott Sepa Tulnukas). Need laps-emad kes ise veel laps olles lapse said ja nüüd meile foorumites ja sotsiaalmeedias motivatsioonipilte jagavad ja Facebookis mänge mängivad. Need "soome ehitajad" (lugege mu eelmise aasta 08.oktoobri postitust). Muidugi ei ole kõik ühe puuga löödud, meil elab palju toredaid inimesi ja leidub palju toredaid inimesi ka nendes "gruppides", kelle ma välja tõin (v.a rullnokad. Ma muudan võibolla meelt kui te lõpetate õhu reostamise ja teete midagi ühiskondlikult kasulikku vahelduseks). Aga tihti kaob motivatsioon tore olla ära, kui selle "teise" osaga kokku puutuda.
Oma töö tõttu kasutan ma päeva jooksul inglise keelt rohkem kui eesti keelt, ning ma kogen liiga tihti kuidas mul tuleb mõne sõna inglise keelne variant ennem meelde kui eesti keelne. Kena oleks vahelduseks näiteks eesti keelseid raamatuid lugeda. Aga ma ei jaksa eestikeelseid raamatuid osta, et eesti keeles lugeda. Eesti keelde kas ei tõlgita raamatuid mida ma soovin lugeda, või on neist tehtud 1 tükk, mis on välja müüdud või raamat maksab 20 + EUR. Näide: soovisin lugeda Margaret Atwoodi Orüks ja Ruiksit. Nagu ma aru sain, on seda välja antud 1 trükk 2004 aastal, see on välja müüdud. Ka kasutatud raamatutes polnud ühtegi saada, seega olin sunnitud ta inglise keeles läbi lugeda. Raamatu sain ma muide Inglismaa kasutatud raamatute poest koos postikuluga kätte alla 10 EUR. Ja mitte ainult väärtkirjandus ei maksa hingehinda. Lugesin kingina saadud ingliskeelset tõlget Lars Kepleri ühest uuemast kriminullist. Mõtlesin, et emale meeldiks see raamat, läksin Rahva Raamatusse - palun 21 EUR! Ootan siis kuni seda kasutatud raamatutest kätte saama hakkab.
24.veebruar võiks olla päev kus me saame kokku ja mõtleme, kuidas saaks Eestis paremini elada või asju paremini teha. Mitte ei kasuta seda kui peo vabandusena kus Viru Valget patriootlikult juues onu Heinoks muutuda. Ma pakuks välja, et teeks pingviinide palli dress code'iks rahvariided. Lisaks arvutaksime keskmise, mis eesti koorekiht kulutab nende ühe-õhtu rõivaste peale, ning iga kutsutu peaks siis selle summa vastuvõtule saabudes Eesti rahva valvsa pilgu all annetuskasti panema.
Ma tean, et meil on sada suuremat probleemi riigis kui need, mis mina välja tõin. Mina rääkisin enda tänasest vaatepunktist. Teie mõelge enda ja mõelge, mida paremini teha. Äkki vaatate näiteks üle aia ja leiate, et naaber ei olegi värdjas ja ehk on ta hoopis 80 aastane vanaproua, kellele võiks mõnipäev poodi küüti pakkuda.
No comments:
Post a Comment