Sattusin lugema huvitavat artiklit naiste menstruatsioonist.
Artiklis on palju viiteartikleid teemadele, mida mainitakse, üks neist oli tabudest, mis kestavad ka tänapäeval.
Mulle ei meenu, et ma oleksin kunagi kokku puutunud mõne eelarvamusega või ebausuga päevade suhtes. Ma isegi ei mäleta oma esimest mentsuatsiooni. Ma olin sellest ennem juba teadlik, nii et mingit Carrie olukorda mul ei juhtunud. Pigem nentisin vist fakti. Kindlasti on asi selles, et ma olen kasvanud matriarhaalses peres aga ma ei ole kunagi tundnud, et ma peaks päevi häbenema või poes piinlikusega tampoone-sidemeid soetama. Seega mulle tunduvad ka kõik, kes neid häbenevad või tabuna käsitlevad, kummalisena. Ja ma ei ole teadlik kõigist neist aliastest päevade kohta mida peaks kasutama selle asemel, et öelda "mul on menstruatsioon". Ma mäletan kui ma keskkoolis olin siis oli meil korra asendusõpetaja kehalises. Ta oli selline 50ndates naisterahvas kes ennem tundi küsis ega kellelgi päkapikud külas ei ole. Mul ikka kiilus täiesti kinni, et mis kuradi päkapikkudest ta räägib - a)jõuludest polnud haisugi ja b) me olinm juba teismelised ja liiga suures, et susse aknale panna. Õnneks mul sõbranna aitas hädast välja ja tõlkis mulle. Ja sellele inimesele (kes muide andis veel inimeseõpetust) oli päevade olemasolu täielik kehtiv vabastus kehalisest.
Teine naljakas juhtum oli mul umbes 40ndates aastates eduka naisterahvaga kellelt ma seda üldse ei oodanud. Ta saatis oma sõbranna minu käest küsima kas ma saaksin tema juurde tulla, kuna tal on probleem. Kui ma siis küsisin mis juhtus hakkas tõeline äraarvamismäng. "Mul on SEE mure" - mina vaatan tühja pilguga talle otsa - "Noh see mure on mis ikka vahel on" - mul veel tühjem pilk silmis. Ja nii jupp aega kuni ta siis piisavaid vihjeid ütles, et ma ära arvasin, et tal on päevad ja pole sidet ega tampooni. Kui ma lubasin talle kohe tuua, pani ta mulle südamele, et ma seda DISKREETSELT teeksin. Nagu mismoodi ma seda tuua kavatsesin tema arust? Viibutan tampooni nööri otsas nagu lassot või kleebin endale sideme otsa ette? Või hõikan teistele, et "jou jou, Maali kukkus veritsema"? Temaga oli kusjuures teine juhtum veel kus ta tuli mu juurde ja ütles "mu tütrel tulid külalised, tal on midagi vaja selle jaoks" - no tee mis tahad ma arvasin tõesti, et lapsele tulid sõbrannad külla ja ma pean aitama tal poodi minna või midagi.
Aga parim on minu meelest lugu mis ma ema käest kuulsin. Kui mu ema hakkas minu isaga semmima ja paps viis asja nii kaugele, et tõi ema ka teistele kaeda siis mu vanatädid leidsid, et neile ema ei meeldi. Nagu kohe üldse mitte. Ja kui isa arvas peale nende käsku emast kohe lahti saada, et ta ikka ema maha ei jäta ja tahab lausa pulmad pidada siis neil oli kohe põhjendus varnast võtta. Nimelt oli ema noore mehe "ära teinud". Ja see tähendas, et ema pani kindla peale isale kuskile joogi või toidu sisse 3 tilka menstruatsiooniverd ja isa nüüd nõiaväel loll peast. No nad on 30 aastat koos olnud, ju siis oli tegus nõiarohi.
Teemaga meenub mind alati naerma ajav tsitaat South Parki Mr. Garrisoni suust põhjendamaks miks talle naised ei meeldi: "Never trust something that bleeds for 5 days but doesn't die!"
Artiklis on palju viiteartikleid teemadele, mida mainitakse, üks neist oli tabudest, mis kestavad ka tänapäeval.
Mulle ei meenu, et ma oleksin kunagi kokku puutunud mõne eelarvamusega või ebausuga päevade suhtes. Ma isegi ei mäleta oma esimest mentsuatsiooni. Ma olin sellest ennem juba teadlik, nii et mingit Carrie olukorda mul ei juhtunud. Pigem nentisin vist fakti. Kindlasti on asi selles, et ma olen kasvanud matriarhaalses peres aga ma ei ole kunagi tundnud, et ma peaks päevi häbenema või poes piinlikusega tampoone-sidemeid soetama. Seega mulle tunduvad ka kõik, kes neid häbenevad või tabuna käsitlevad, kummalisena. Ja ma ei ole teadlik kõigist neist aliastest päevade kohta mida peaks kasutama selle asemel, et öelda "mul on menstruatsioon". Ma mäletan kui ma keskkoolis olin siis oli meil korra asendusõpetaja kehalises. Ta oli selline 50ndates naisterahvas kes ennem tundi küsis ega kellelgi päkapikud külas ei ole. Mul ikka kiilus täiesti kinni, et mis kuradi päkapikkudest ta räägib - a)jõuludest polnud haisugi ja b) me olinm juba teismelised ja liiga suures, et susse aknale panna. Õnneks mul sõbranna aitas hädast välja ja tõlkis mulle. Ja sellele inimesele (kes muide andis veel inimeseõpetust) oli päevade olemasolu täielik kehtiv vabastus kehalisest.
Teine naljakas juhtum oli mul umbes 40ndates aastates eduka naisterahvaga kellelt ma seda üldse ei oodanud. Ta saatis oma sõbranna minu käest küsima kas ma saaksin tema juurde tulla, kuna tal on probleem. Kui ma siis küsisin mis juhtus hakkas tõeline äraarvamismäng. "Mul on SEE mure" - mina vaatan tühja pilguga talle otsa - "Noh see mure on mis ikka vahel on" - mul veel tühjem pilk silmis. Ja nii jupp aega kuni ta siis piisavaid vihjeid ütles, et ma ära arvasin, et tal on päevad ja pole sidet ega tampooni. Kui ma lubasin talle kohe tuua, pani ta mulle südamele, et ma seda DISKREETSELT teeksin. Nagu mismoodi ma seda tuua kavatsesin tema arust? Viibutan tampooni nööri otsas nagu lassot või kleebin endale sideme otsa ette? Või hõikan teistele, et "jou jou, Maali kukkus veritsema"? Temaga oli kusjuures teine juhtum veel kus ta tuli mu juurde ja ütles "mu tütrel tulid külalised, tal on midagi vaja selle jaoks" - no tee mis tahad ma arvasin tõesti, et lapsele tulid sõbrannad külla ja ma pean aitama tal poodi minna või midagi.
Aga parim on minu meelest lugu mis ma ema käest kuulsin. Kui mu ema hakkas minu isaga semmima ja paps viis asja nii kaugele, et tõi ema ka teistele kaeda siis mu vanatädid leidsid, et neile ema ei meeldi. Nagu kohe üldse mitte. Ja kui isa arvas peale nende käsku emast kohe lahti saada, et ta ikka ema maha ei jäta ja tahab lausa pulmad pidada siis neil oli kohe põhjendus varnast võtta. Nimelt oli ema noore mehe "ära teinud". Ja see tähendas, et ema pani kindla peale isale kuskile joogi või toidu sisse 3 tilka menstruatsiooniverd ja isa nüüd nõiaväel loll peast. No nad on 30 aastat koos olnud, ju siis oli tegus nõiarohi.
Teemaga meenub mind alati naerma ajav tsitaat South Parki Mr. Garrisoni suust põhjendamaks miks talle naised ei meeldi: "Never trust something that bleeds for 5 days but doesn't die!"
