Kevadine kohtumine

Läksin mina oma kohalikku poodi. Tohmisin riiulite vahel ja hakkasin kassasse liikuma. Ja äkki täitis mu vaatevälja kellegi poolpaljas perse. Tegu ei olnud kogemata paistva tagumikupraoga vaid ikka poolkuu oli väljas. Noorhärra, kelle poolkuud ma siis ehmatusega vaatama jäin kandis nii väsinud dressipükse, et ilma kahtluseta võin öelda, et mu vanemate Bocki-armastajast töömees kannab ka viisakamaid ja tagasihoidlikumate põlvekohtadega pükse. Siis ma taipasin, et püksid olid nii alla tõmmatud, et me näeksime ta Calvin Klein alukaid - et me ikka teaks, et ta on stiilne mees ja pappi jagub. Need oli kulumisastme järgi otsustades tal ainus paar alukaid. Mitte, et ma väga oleks analüüsinud silm punnis, aga neid nägi samapalju kui ma tavaliselt eesseisja jopet näen. Jalad olid tal paljad ja paljaste varvaste otsas kandis ta vuhvel crockse. Noormees siis ikka kohendas pükse õnneks natuke ülesse (aga mitte liiga palju, muidu me ei näeks ta kalvineid), ma ei tea kas tal hakkas tuul tõmbama või nägi mu rohelist nägu.

Ma siis hõõrusin silmi ja mõtlesin, kas ma läksin külmetusrohuga päeva peale liiale või olen ma astunud kuskile wormhole'i ja maandunud USA Walmardis. Aga maksmise käigus märkasin ta nunnut roosat käepaela tolle Pärnu drifti kirjaga (või-misiganes-ossiüritus see toimus hiljuti). Ja maailm loksus paika.

Ma olen harjunud nägema võõraid paljaid tagumikke ikka Sons of Anarchy või Game of Throne'i episoodides. Aga saarele jõudnud kevad on palastanud uued võimalused.

Ahjaa, popid värvilised päikeseprillid olid tal ka.