Käisin täna jälle isaga Tallinnas päevaravis. Ma tavaliselt veedan ooteaega kinos. Täna jõudsin oma kaaslasega varem tagasi. Istusime parklas ja jälgisime inimesi. Me püüdsime ära arvata, kas nad on eestlased või venelased. Boonuspunkte sai kui mõnele värvikamale tegelasele nimi pakkuda ja väike taustalugu. Minu lemmik oli Ülo, kes kiirustas oma haiglas olevale dominantsele naisele uusi ajakirju viima.

Tagasiteel pajatas isa seikasi oma varakevadistest haiglanädalatest. Rääkis kuidas meeldiv noor õde üritas temalt delikaatselt küsida kas on ka häda tegemas käinud. Õde küsis: "Kas te olete täna iste juba teinud?". Mille peale minu lihtsinimesest paps mõtles, et "Mis iste ma tegema pidin? Seinaäär on taburette täis ju, võta sealt"

arstlik ülevaatus

Iga kuu maksan paraja summa sotsmaksu. Käisin siis selle raha eest teenuseid ka tarbimas üle pika aja. Mul on lapsest peale raua sisaldusega veres muresi olnud, nüüd pole end üle 2 aasta kontrollida lasknud. Raha läheb asja ette, suurepärane käik oli. Mitte ainult veri polnud korras, vaid perearst iga testi peale rõhutas, et "noorel inimesel nagu sul". Just muretsesin, et järgmine aasta hakkab uus kümmend paistma, aga see arstilkäik läks kohe õigesse auku. Sain kinnitust, et ma olen ikka noor veel.

Täna praamil oli minu kõrval PERHi kiirabiauto. Mina ei viitsinud autost välja minna, nemad läksid. Olid riides nagu kiirabitöötaja ikka - punased püksid ja see punane fliis. Ega ma rohkem tähele ei pannud. Mõni aeg hiljem märkan oma küljepeeglist kuidas üks teist tagasi tuli. Vaatan - tädil on sinised kindad käes. Ehmatusega mõtlesin, et mis siis nüüd juhtus. Läks praami peal kohe asjaks, kedagi oli vaja elustada või midagi. Minu ehmatusest sai meeletu segadus, kui seesama tädi oma siniste kinnastega prügikasti sukeldus. Sellesse suurde, minule rinnuni prügikasti. Mul oli ikka jupp aega "error" ja ma üritasin mingit selgust kokku panna (äkki keegi viskas lapse prügikasti või midagi). Aga siis ma nägin, et tädi punase fliisi seljaosa peal oli suur SOL-i logo. Ta oli lihtsalt koristaja.....

Vaikus

Maal elades on minu jaoks nr 1 privileeg vaikus. Ma elan väga väikeses ja vaikses külas ka, kus suurim müraallikas kõigile olen vist ma ise. (Eelmine nädal sain ma lamba käest peaga lõuksi, siis ma arvan, et mu rööge võis kuulduda ka järgmisesse külla) Vahepeal tekitas suurt tuska üks keskeakriisi all kannatav härra, kes kõigile oma motikat demonsteeris. Kuna ta sõitis sellega ainult pidevalt gaasi andes (et ägedam hääl oleks) siis õnneks mingi hetk tappis ta selle vist ära.

Point on, et jube naljakas asjad hakkavad siis pinda käima. Ja mitte pinda käima. Meil külas ehitatakse ja ükspäev mürises ja värises seal õues mingi masin ikka 9-16. Ja ma ei pannud seda tähele. Sest mul on puhkus ja ma riisusin lehti ja lugesin põnevat raamatut. No üldse ei häirinud. Aga kui pingsal tööperioodil ikka kari osse kuskil 2 km laugusel lampi ilutulestikku laseb (ja mitte 31.dets) mõned minutid, siis tahaks neile mõnuga soolalaengu perse lasta. Või see rähn, kes minu akna kohal otsaviilu toksis suvel. See rähn oli ikka Dolores Umbridge tasemel pahalane minu jaoks.

Aga praamijärtsis ootajate tümm käib pinda ikka 12 kuud aastas, I promise. Tõsiselt kutid, kedagi ei koti teie keskpärane muusikamaitse, osta kõrvaklapid.