November 4, 2015

Vaikus

Maal elades on minu jaoks nr 1 privileeg vaikus. Ma elan väga väikeses ja vaikses külas ka, kus suurim müraallikas kõigile olen vist ma ise. (Eelmine nädal sain ma lamba käest peaga lõuksi, siis ma arvan, et mu rööge võis kuulduda ka järgmisesse külla) Vahepeal tekitas suurt tuska üks keskeakriisi all kannatav härra, kes kõigile oma motikat demonsteeris. Kuna ta sõitis sellega ainult pidevalt gaasi andes (et ägedam hääl oleks) siis õnneks mingi hetk tappis ta selle vist ära.

Point on, et jube naljakas asjad hakkavad siis pinda käima. Ja mitte pinda käima. Meil külas ehitatakse ja ükspäev mürises ja värises seal õues mingi masin ikka 9-16. Ja ma ei pannud seda tähele. Sest mul on puhkus ja ma riisusin lehti ja lugesin põnevat raamatut. No üldse ei häirinud. Aga kui pingsal tööperioodil ikka kari osse kuskil 2 km laugusel lampi ilutulestikku laseb (ja mitte 31.dets) mõned minutid, siis tahaks neile mõnuga soolalaengu perse lasta. Või see rähn, kes minu akna kohal otsaviilu toksis suvel. See rähn oli ikka Dolores Umbridge tasemel pahalane minu jaoks.

Aga praamijärtsis ootajate tümm käib pinda ikka 12 kuud aastas, I promise. Tõsiselt kutid, kedagi ei koti teie keskpärane muusikamaitse, osta kõrvaklapid.

No comments:

Post a Comment