Kui ma väike laps olin ja tõsiselt haigeks jäin, sundis ema mind jooma kuuma piima mee ja sibulaga. See oli midagi nii hirmsat, et siiani tekitab paljas mõte soojast piimas minus vastikuse-värinaid. See on midagi, millest ma olen õudusjutte rääkinud. Ma olen toonud võrdlusi, et "ennemini jooks sooja piima". (Mainin ära, et ma ei joo eriti üldse piima, ka mitte külmas olekus)

Jäin eelmine nädal haigeks ning peale palaviku möödumist jäi maha hirmus ärritusköha. Lugesin, et hea ravim pidi olema kuum piim meega. Istusin siis 3 ööd üleval köhimise pärast kuni murdusin ja ajasin piima soojaks ja panin mett sisse. Ja see isegi maitses mulle. Ma ei tea enam kes ma olen. Mul on eksistentsiaalne kriis.