Kooli minnes ja tulles nägin pargis tiikide peal jälgi. Ma ka nii väga tahtsin proovida. Üle tiigi jalutada ja veits liugu lasta. Aga siis ma mõtlesin, et jube piinlik oleks kui ma sisse kukuks. Eriti kuna ma olen täiskasvanud õppija (äkki jäljed olid kõik lähedaloleva põhikooli 2. klassi juntsude omad). Koju sõites mõtlesin, et eks see vanus annab ikka tunda, nii kaalutletud mõtlemine. Nüüd kripeldab, sest ma ei taha vana olla. Homme ronin esimesele jääle, mida näen.