Õnn on väikestes asjades. Nagu see, et sul on keegi, kellele sa saad helistada ja rõveda nunnutamishäälega kuulutada, et sa nägid nummit põdrabeebit ja kes vastab sulle siiralt : "Väga tore".

Veidi üle kahe aasta tagasi pidi mu vanem koer teise ilma minema. Tal tuli krambihoog ja tagakeha halvatus. Robert oli siis 12aastane. Arstilt sai abi - Robertil diagnoositi südame suurenemine ja epilepsia. Ta võtab iga hommik ja õhtu tablette - need on pakitud imemaitsva pasteedipalli sisse. Mu noorem koer (kelle kogu eksistentsi eesmärk on süüa) on seda kohutavalt ülekohut kogu see aeg kannatanud. Tema ei saa ju pasteedipalli hommikul ja õhtul. Aga õnn on tema õuel. Ühel hommikul ei pilgutanud ta enam vasakut silma ja terve näopool oli halvatud. Pika uurimise järgi sai paika, et tal on äge kilpnäärme alatalitus - selle taga ka tema ülekaal. Aga metsa see kõik - nüüd lõpuks ometi saab ka tema iga hommik ja õhtu pasteedipalli! Victory!

kuidas lapsi traumeerida

Vaatasime kaasaga eile toredat filmi "Hunt for the Wilderpeople". Vahemärkusena ütlen, et filmi lõpus sain teada, et lugu oli inspireeritud raamatust "Wild Pork And Watercress", alati on tark ennem raamat läbi lugeda ja siis filmi vaadata :) (vist).
Anywhoo - vaatasime meie filmi, kui kõrvale tekkis mu kaaslase 8aastane poeg. Ikka ju vägev koos suurtega suurte filme vaadata. Mõistiku lapsena küsis ta ega seal verd lendama ei hakka. Kuna tegu oli siiski justkui ka lastele sobiva filmiga siis ma kinnitasin, et tema ainus mure saab olema see, et film on inglise keeles. 2 minutit hiljem toimus filmis seatapustseen - arteriaalset verd lendas. Laps jooksis.