Veidi üle kahe aasta tagasi pidi mu vanem koer teise ilma minema. Tal tuli krambihoog ja tagakeha halvatus. Robert oli siis 12aastane. Arstilt sai abi - Robertil diagnoositi südame suurenemine ja epilepsia. Ta võtab iga hommik ja õhtu tablette - need on pakitud imemaitsva pasteedipalli sisse. Mu noorem koer (kelle kogu eksistentsi eesmärk on süüa) on seda kohutavalt ülekohut kogu see aeg kannatanud. Tema ei saa ju pasteedipalli hommikul ja õhtul. Aga õnn on tema õuel. Ühel hommikul ei pilgutanud ta enam vasakut silma ja terve näopool oli halvatud. Pika uurimise järgi sai paika, et tal on äge kilpnäärme alatalitus - selle taga ka tema ülekaal. Aga metsa see kõik - nüüd lõpuks ometi saab ka tema iga hommik ja õhtu pasteedipalli! Victory!