Mu kassid on saavutanud optimaalse talvekaalu. Ma ärkan öösel üles kui nad kõrvaltoas kõrgema pinna pealt põrandale hüppavad.

Mulle väga meeldivad apokalüptilise teemaga filmid - ala Mad Max/the Road/28 Days Later. Seega mulle kas meeldib selles kliimaöötmes elada või need meeldivad mulle KUNA ma elan selles kliimavöötmes. I mean, bitch pliiis! Mul jäävad faking kalossid koguaeg puid tuppa tuues pori sisse kinni ja koerad pidid jalutamiseks ujuma õppima. Ja ma saan 3 h valgust päevas ja 2 h päikest nädalas. Getting tired of your shit, world.

Täna on olnud hariv päev

- kui majas on elektritööde pärast elekter ära võetud ja sa paned elektriradika sisse, siis tuba ei lähe soojemaks.

- Coopi poes ei saa oma kontole boonuspunkte kui sa järjekindlalt Alexela sooduskaarti masinast läbi tõmbad

Uimane päev oli kuidagi. Aga ikka jube ilus päev, suvel oli selliseid päevi vähe. Aga uimane. Kuni ma trimmerdasin üle maha kukkunud arooniate kobara. Kõik kohad olid mahla täis, mida ma vereks pidasin esimese hooga. Vererõhu sai kohe korda ja pärast sai adrenaliini toel veel päris palju ära tehtud.

Shroomery

Me ei ole mehega kunagi osavad seenelised, ei tea häid kohti. Aga käime ikka katsetamas. Traditsiooniks on saanud juba see 2 kahtlast puravikku ja mõned ussitanud pilvikud mis iga aasta meie korvipõhja napilt katavad.

Eile läksime jälle katsetama. Saare ühes kõige popimas kohas olid juba autod ees, mõtlesime, et lähme ikka. Sisse keerates astus tädi teele ja putkes ruttu metsa tagasi. Me kujutasime ette kuidas ta röögatas "Luule! Kurat, korja ruttu! Järgmised tulevad"

Seekord aga me täiesti kogemata komberdasime kukeseene koha peale. Terve metsaalune oli väikeseid nupse täis. Aga liiga väikesed, et korjata. Kirjutasime siis Google Mapsiga koordinaadid üles. Vahepeal tuli juba selline ahnus peale. Mina hakkasin paanitsema, et äkki keegi teine on ka ikka näinud seda kohta, paistis, et keegi oli seal hiljuti käinud. We must silence them! Et noad ju on. Mees vaatas mind juba imelikult. Ma siis kiiresti kerisin olukorra tõsidust veidi tagasi ja arvasin, et murtud jalast peaks piisama, siis ei saa ju metsa tulla. Mees nõustus.

Lähme homme uuesti kaema - hinges on jube rahutus.

Ära hellitatud maainimene

Viimasel ajal ma  mõtlen, et kas päriselt on elu siin maal närvilisemaks ja lärmakamaks läinud või olen ma ise närvilisemaks muutunud ja tahaks isolatsioonis elada. Ma tean väga hästi, et mu first wolds problems sel teemal algasid paar suve tagasi kui lähedal elavad noored öösel lampi ilutulestikku lasid. Mina ja mu koerad olime ehmatusega üleval ja mu lambad olid õnneks vaid teise karjamaa otsa jooksnud, mitte aiast läbi pannud. Siis ajas nagu esimest korda närvi. Samas on ju tore, et noori ka on ikka. Nemad on lausa aastaringselt ja on aastaringselt ka saluuti lasknud sellest ajast peale............. Seega nagu eestlaslikult ei saa jälle rahul olla. Et kena küll, et noored aga kas nad nagu teistsugused  noored ei võiks olla?

Meil käib kanu terroriseerimas korra rebane ja korra nugis. Ema pani ööseks raadio mängima õue. Ma suutsin selle täiesti ära unustada korraks. Läksin üks hilisõhtu grüünesse enda ja koera põit kergendama (et ikka keskkonnale mõeldes jne). Kuulen - kuskilt tuleb tümm. Kirusin siis jupp aega neid linnainimesi, kes siia maale ronivad ja siis linna kaasa võtavad. Et võiks ju siis kohe linna jääda ja seal tümmitada, that's not our way of life. Kuradi täis on ka kõik kindlasti ja nõmedad ja üldse oli rohi rohelisem ennem. Muidugi mul pärast tuli meelde, et see oli meie nugise disko, mis seda tümmi tekitas...........

Hobusega ja maalt. Mulle suunati ilus noor neiu abikäeks tööle. Tuli teine veidi ettevalmistusteta. Jalas olid lahtised sandaalid. Mõtlesin, et mu töötajate hordidest peaks mõned paarid jalatseid alles olema garderoobis. Kutsun neiu endaga kaasa. Vaatan - neiul on päris suured jalad. Ja mida teeb mu suu? Ütleb sellele noorele neiule, kes on ilmselt niigi teadlik sellest - et "sul on päris suured jalad, ei tea kas me leiame midagi". Nice one. Mõtle kui sa oled selline 16 - 17 ja mõtled, et oled päris okei endaga aga jalanumber on veits suur. Ja siis esimesel tööpäeval keegi tädi teatab tööl, et "ilged paadid sul aga vaatame mis saab".

e-pööre

Käisin teisel katsel ARKis oma uut autot oma nimele regamas. Esimene katse läks luhta, sest ARK pole iga tööpäev lahti. Kui aegu kontrollisin siis iga real peal kisas mulle vastu "broneeri aeg". Ma mõtlesin, et ega ikka ei broneeri küll ja lähen ikka elavasse järtsi. Kohapeal oli iga ukse-akna-laua-tooli peal sama reklaamtekst "milleks järjekord, broneeri aeg". Ilmselt oli vetsus paberirull ka selle loosunguga trükitud.

Ma ei pidanud tegelikult üldse kaua ootama ega midagi. Aga mulle pakkus nalja 2 asja. Nimelt ma sain elavast järjekorrast ennem löögile kui mees, kes oli endale kell 11:00 aja broneerinud (kell oli veidi 11:00 läbi kui ma leti ette sain). Ja ennem mind võttis püsilokimaffia* (loe alt)  gängist pärit teenindaja vahele ühe vanapaari, kes ilmselt tema tuttavad olid ja kes polnud ei aega broneerinud ega ka järjekorra numbrit võtnud.

E-revolutsioon küll aga see vanaema-liides on ikka vahel, sellest nad jagu ei saa.

*püsilokimaffia on kamp 50+ teenindajaid, kellelt abi palumiseks sa peab ennem vabandama, et tema vestlust sõbrannaga häirid ja kelle suurimaks mureks tööl on need tüütud kliendid.

Gotta love moms. Minu oma tegi mulle sünnipäeva hommikuks megailusa küpsisetordi. Mina tegin pilti ja puha ja eputasin instas nagu üks korralik inimene sellega. Unisena lõikasin lahti ja ei saanud aru midagi. Õhtul vaatasin, et KURAT, ema kirjutas sõstardega vanuse peale. Ja nüüd kõik näevad kui vana ma olen. Aga ikkagi oli ilus kook ja ma ei raatsi pilti maga võtta. 

Õues päike paistab, käes on 08. juuli. Aga seda ei saa kunagi usaldada. Küsin emalt mis ilm on õues, et kas on jahe. Ema siis "ei-ei, väga kena on, täiesti soe on ka - juba 16 kraadi". Meie standardid suve soojuse osas on kukkunud.

Kuradi Jaanid

Väga raske on elada kohas mis on Jaanipäeva-turistide magnetsihtpunktiks. Ma tegelikult sain täiesti rage-free'lt hakkama kuni ma poodi läksin. Okei, fine. Olge pohmakas, hõõruge mööda külmkapiuksi, nii et ma ei saa piima kätte - okei, elan üle. Aga raisk - nad olid kõik Hellmannsi majoneesi ära ostnud! See oli viimane tilk mu karikasse kui ma Light majoneesi pidi ostma.

Google Mati

Meil oli täna autotäis giidiõpilasi ja üks elav-vikipeedia teel mõningaid Saaremaa punkte avastama. Veetsime esimesel objetil kaks korda rohkem aega kui plaanis. Asi läks siiski põhiliselt lappesse siis kui meile tuli maanteel vastu palja ülakehehaga mees, kes hoidis sabapidi ühes käes pikka nastikut. Mina oleks ka tahtnud ta leidu veidi katsuda aga kuna ma istusin autos taga keskel, siis mul polnud üldse sõnaõigust.

Teel rauasaatmemägedesse viskas meie inim-entsüklopeedia meile kohe sööda, millest me keelduda ei saanud. Kui me keerame kohta-millest-me-keegi-kuulnud-polnud siis me satume ühte eriti põnevasse muinasaegsesse pühapaika, mis võis olla lisaks kõigele ka muinaseestlaste obsevatoorium. Kuidas me saime keelduda. Google Maps teatas, et me sõidame mööda "tundmatut teed", mis konkreetselt lõppeb 600 m pärast. Normaalsed inimesed keeraksid tagasi - meie panime gaasi juurde. Puude tagant paistis miski nõukaaegne laut ja selle ees Opel. Otsustasime, et kui on Opel siis on kuskil ka inimene. Pikema otsimise peale leidsime keevitusmaskiga mehe, kes usinalt - noh  - keevitas. Vabandasime, et segasime ja seletasime mille otsingul me oleme. Peale "missasja, miks te seda veel otsite?" küsimust võttis mees (edaspidi tuntud kui Google Mati) enda kõrvalt roostes saelehe ja joonistas meile mulla peale kaardi. Nimelt laiutas meie otsitav müstiline sihtpunkt keset tema maid (milline kokkusattumus). "Ma praegu teen tööd ja ei saa kaasa tulla aga kui te seda ikka üles ei leia, siis tulge mulle järgi, ma näitan teile ise", lausus ta (no kui äge dude!). Google Mati kaart oli palju selgem kui neti omad ja oma sihtpunkti me ka leidsime. See oli kõik mida me ootasime. Tagasiteel tänasime Google Matit ohtrate lehvituste ja signaaliga - ta lehvitas meile kahe käega vastu (ma arvan, et ta oli lihtsalt tänulik, et me talle järgi ei tulnud vaid ära sõitsime).

Rauasaatmemäed olid enam-vähem sama üritus. Aga siis oli Google Matiks ühe kaaslase isa. Selle koha otsimine oli nagu pool ürituse võlust - meile visati sellised Lord of the Rings tasemel vihjed õhku. Ja kõik kiljatasid iga vihje märkamisel nagu lapsed "näe, LAUT!!", "näe OJA!", "ongi soo!!". Nagu aardekütid.

Me jagasime oma lõunaid - kõik tuli ära süüa. Seega tekkis vahepeal hetk, kus üks meist teatas, et "issand, mul on süda täiega paha juba sellest sokolaadist" ja teine vastas abivalmist: "no võta siis ometi siit muna peale!"

All in all - ma ei oskaks soovida paremat seltskonda kui täna oli!

Ja aitäh, et on nii vahvaid inimesi nagu see mees, kes oli igati abiks meile ja nõus meid oma maa peale laskma. Ja ma tunnen üpris suurt kurbust kõigi nende pühapaikade üle, mille ENSV aegsed muinsuskaitsemärgid on kuskil kultuurikihi all või võsa taga. Ofkoorsei oska inimesed neid niigi otsida, sest viitasi pole ja teadmisi pole.......

Maal on ikka elul värvi. Vahel on see värv lihtsalt veri. Aga see tähendab, et asi on ikka öko, ofkoors.

Ema ärkas paar hommikut tagasi kell 6 selle peale, et tal käis vaikne action akna taga. Võttis kardina eest - nugis mugis kahe suupoolega pääsukeste mune pesast. Ema siis põrutas vastu akent, et "could you not!". Kutt vaatas emale sügavalt silma ja mugis mõnuga edasi.

Nüüd meil käib nugisejaht abivalmis jahimehega (keda ma ei suuda ära tänada ja kiita). Öösel kuuled puude vahel lindude hädakisa, sest nende pesi rüüstatakse. Meil on kanad ka. Kui kassid on vedelikud siis nugised on vedelikud 3.0. Need mahuvad lukuaugust ka sisse.

Ma olen Facebookid näinud harivaid koomikseid teemal "you're an asshole if you kill an animal", nii et ma lõpptulemuse jätan nii või teisiti enda teada.

Dedicated to Anu

Õpil uljalt loodusgiidiks. Esmalt tundus nende taimede äratundmine ületamatu raskusena. Nüüd on juba veidi kindlam tunne. Käisin mehega metsas, näitasin talle, et "Näe kallis, see on nurmenukk!" Palju uhkem tunne oli juba.
Põhimõtteliselt jäi mulle viimasest õpperetkest arusaam, et 50% taimi on mingid mailased - see juba teeb elu kergemaks.

Aga tegelt ma õppisin ikkagi midagi vahvat ka. Nimelt see on:

Mõru vahulill (Polygala amarella) 
Kui te hõõrute vahulille õisi, lehti või varsi käte vahel ja siis panete nad pesukaussi, siis näete, kuidas vesi vahutama hakkab. Sel vahul on aga seebist veelgi tugevam puhastav toime. Ta koorib naha nii puhtaks, et mõru vahulill oli isegi noorte eesti neiude ravivahend: teda sai kasutada kosmeetikas. Nimelt on olnud aegu, kus pruun päevitanud nahk ei olnud üldse moes. Sel juhul tuligi appi vahulill ehk päevitusrohi. Tema vahuga pesti nägu, käsi või kogu keha ja päevitus kadus, nahk muutus valgeks, see oli aga neiu puhtuse tundemärk.
Meie giid ütles, et pidi kortsude vastu ka aitama (will get back to you about that)

Good Riddance

Ma justkui hooman ülemaailmselt, et 2016 ei olnud tore aasta. Mina vaatan eestlaslikult ikka oma mätta otsast  -  ei olnud, jah. Ma kaotasin aastal 2016 oma isa, oma vanima koera, mõned tükid oma südamest ja palju motivatsiooni.

Ma olen siin maamunal olnud ka piisavat kaua, et mitte teha uusaastalubadusi. Ma eelistan teha endale uusaastaettepanekuid. Siis ei ole läbikukkumine nii raske. Ma saan endale öelda, et ma kaalusin neid ettepanekuid kiivalt, aga neid siiski ei võetud vastu.

Kas ma midagi aastast 2016 õppisin ka?
-  külmal ajal ei maksa käsipidurit ilmaasjata peale panna, sest see võib mulle üle 100 EUR maksma minna.
- lukusula ei ole vaja autos sees hoia
- koertel võib ka kilpnäärmega jamasi olla
- pärisinimesed, keda sa tunned, võivad olla vaktsineerimiste vastu, 'cause it's fun to get avoidable diseases that can result in death or serious side effects
- DC Comics ei oska filme teha
- Breaking Bad oli äravaatamist ja kogu seda hype'i väärt
- Ronda Rousey ei olnud kogu seda hype'i väärt
- George R.R Martin tõmbas meid ikka tillist
- eestlased on kapiusklikud
- I whine alot - järelikult ma olen eestlane

Positiivse pole pealt - dogs are still the best