August 8, 2017

Ära hellitatud maainimene

Viimasel ajal ma  mõtlen, et kas päriselt on elu siin maal närvilisemaks ja lärmakamaks läinud või olen ma ise närvilisemaks muutunud ja tahaks isolatsioonis elada. Ma tean väga hästi, et mu first wolds problems sel teemal algasid paar suve tagasi kui lähedal elavad noored öösel lampi ilutulestikku lasid. Mina ja mu koerad olime ehmatusega üleval ja mu lambad olid õnneks vaid teise karjamaa otsa jooksnud, mitte aiast läbi pannud. Siis ajas nagu esimest korda närvi. Samas on ju tore, et noori ka on ikka. Nemad on lausa aastaringselt ja on aastaringselt ka saluuti lasknud sellest ajast peale............. Seega nagu eestlaslikult ei saa jälle rahul olla. Et kena küll, et noored aga kas nad nagu teistsugused  noored ei võiks olla?

Meil käib kanu terroriseerimas korra rebane ja korra nugis. Ema pani ööseks raadio mängima õue. Ma suutsin selle täiesti ära unustada korraks. Läksin üks hilisõhtu grüünesse enda ja koera põit kergendama (et ikka keskkonnale mõeldes jne). Kuulen - kuskilt tuleb tümm. Kirusin siis jupp aega neid linnainimesi, kes siia maale ronivad ja siis linna kaasa võtavad. Et võiks ju siis kohe linna jääda ja seal tümmitada, that's not our way of life. Kuradi täis on ka kõik kindlasti ja nõmedad ja üldse oli rohi rohelisem ennem. Muidugi mul pärast tuli meelde, et see oli meie nugise disko, mis seda tümmi tekitas...........

No comments:

Post a Comment