Kaugema matkaidee puudumisel lasen ma end lihtsalt kuskil punktis maha panna ja jalutan sealt koju. Täna tegin niimoodi 13km pikkuse jalutuskäigu. Põikasin ühest kinni kasvavast väikesest rabast ka läbi. Imeline retk - sõin mustikatest kõhu täis. Esimest korda elus korjasin murakaid ja sõin enda korjatud, veel päikesesoojasid murakaid. Paras ilm oli - mitte liiga soe, mitte liiga külm. Kuulsin kahte peoleod. Nägin mitmeid hiireviusid ja kahte soo-loorkulli. Ja imeilusat rästikut. No kohe imeline päev oli.

Koju jõudes oli koer imelik. Vibreeris nii, et hambad plagisesid. Saime aru, et ta ilmselt sõi ennast haigeks - ta sai ehk kanadele toodud toidujääkide kallale. Nii oligi. Tal olid valud juba kõhus, sest ta kõht oli nii täis. See rippus nagu seal juba. Täiesti KO-HU-TAV. Muidugi ta keeldus seda ka välja oksendamast, nagu mõni teine, väheb toiduga seotud kinnisideede all kannatav koer teeks. Sai siis paar süsti, millest teine tuli lihasesse panna. Art hoiatas, et ta võib seda jalga veidi longata päeva jagu. Lonkabki - aga lisaks on seal ka kahe-rebuga-muna suurune muhk.
Ma luban edaspidi veidi tagasihoidlikumalt päeva üle rõõmu tunda, sest ilmselgelt Pr Saatus vaatas, et "sellel tsikil on täna liiga hea päev, let me fix it"