Mõni päev tagasi jäi silma graffiti majaseinal "we live in a world where the normal people are freaks and nerds and stupid people are cool". Well no shit Sherlock!

Tahad osta endale uusi pintsette ja sulle avaneb valik endale soetada pintsetid Swarovski kristallidega või leopardi mustriga. Miks? Kas nad kitkuvad paremini? Kas tähelepanuhullud kitkuvad tänapäeval kulme avalikes kohtades? Mina hoian enda omi kosmeetikakotis, kus eriti keegi peale minu ei sori. Kas on tõesti olemas inimesed kes need ostavad, tunnevad end rohkem täiuslikumana ja mõnulevad teadmises, et nende pintsetid on kallimad kui sinu omad? Pealegi kas päris suurel osal tänapäeva naistel ei ole kulmud mitte nulli kitkutud ja neid maalitakse iga hommik pähe. Naljakas mõelda, üks aevastus ja näed välja nagu oleks kummitust näinud.

Nägin naisteajakirjas push up aluspükse. Jepa, alukaid, neil olid silikoonkannikad, mis su pepu siis suuremaks tegid. See lükkab ümber teooria, et diskopepud on lõdva püksikummiga, nad ju ilmselgelt ei saa kellegiga reede õhtusest outingust voodisse minna, kuidas sa neid pükse seletad?

Ega ma puhas pole. Kandsin kunagi geelküüsi, kuna mu enda omad on alati kehvakesed olnud. See kestis alla aasta, lasin nad ära võtta kui puid tuues üks ots ära tuli. Elu on niigi keeruline et veel muretseda et su küljest võib juppe ära kukkuda. Kandsin ka kunstripsmeid, sest tegin Beavist ja Buttheadi ja kõrvetasin omad nulli. Pole neid kunstkarvu tagasi ihaldanud. Jällegi mure ilus olemise asemel välja näha veidi , hmmmm, parema sõna puudumisel hetkel ütlen "puudulik".


Miks meil tehakse neid lolle tooteid? Kristallidega pintsette, silikooniga alukaid, kõndimist takistavaid kingi  - jätkake listi ise. Miks? Sest neil on ostjaid. Ja see on kurb.

Istusin kohvikus ja inimesi vaadates tundsin mõnusat vabadust olles lühikeste küünte, väikese pepu ja alla vertikaalis ripsmetega. Mul on olemas mu jäsemed, mu organid, mu tajud ja ma olen rohkem õnnistatud kui osad kellega ma seda maailma jagan. Ma olen rahulikult moepime edasi, minu elu ei sõltu mu maniküürijast, juuksurist ja solaariumist. Ja mis kõige tähtsam, ma ei pea vaeva nägema et olla keegi, kes ma ei ole. Ma vaatan peeglisse ja ma olen rahul ning ma julgen arvata, et tänapäeva ühiskonnas on see saavutus. Ainuke asi mille poole ma püüdlen on veidi sportlaslikum vorm ja võhm joosta 10 km.

Neile kes väärivad

Täna oli üks ilus päev. Ilusad inimesed ja mõnus õhkkond. Massaažiõli lõhnad ja tribal trummide müstiline põrin. Ma isegi ei plärisenud lõpuks enam non stop, vaid nautisn. Neetud pea ei oska muidugi vait olla. Genereeris ideid mööbli paigutamisest tööülesanneteni.

Mõtlesin et siin seitsme maa ja mere taga on üks eriline koht, kus võimalus vapustavalt omapäraseid, erilisi ja ebatavalisi (nii nende mõistete KÕIGE paremas kui kahjuks ka halvemas mõttes) leidub protsentuaalselt kohe kindlasti rohkem kui kuskil mujal. Ja kes sinna oma jalajälje on maha jätnud heas mõttes -  olnud tegija, majahaldjas või niisama ingel (siinkohal on tegu inside joke'iga mida vist vaid osa mu kolleegidest mõistab) ja enda eest väljas olnud ja lihtsalt tundnud, et aeg on eluteel teisele poole pöörata lõpuks - neid kipub saatma hea karma. Vähemalt ma siiralt loodan nii. Võibolla oleme me omaette patukahetsemise kommuun, kus õppida elu, visadust ja testida närve ja stressitaluvust. Teate ju seda anektooti hotelli töötajast kes taeva väravate ette satub ja Peetruse küsimusele töö kohta "hotellis" vastab ja otsekohe sisse saab, kuna on Peetruse arvates juba oma aja põrgus ära teeninud.

Elu kipub paika loksuma, kui sa oled sellest huvitatud ja vähegi viitsid kurssi hoida ning ilmselgetsest karidest eemale tüürid ega karda mõnda võõrast hoovust. Lase end kaasa kanda, kui sul midagi kaotada pole. Niikuinii ei ole silmapiiril alati mõnda sadamat või saart. Ärge muretsega liialt, juhul kui te ei ole oma elu just kapitaalselt persse keeranud 4 pangalaenu, 2 liisinguauto, illegaalse rahateenimise ja 2 armukese pidamisega. Sellistel juhtudel kipub karma veits teisi tulemusi näitama.

Kaie - ilma kelleta ei oleks seda kohta vist üldse kus ma töötan. Kes leiab aega kõige jaoks.Kes on mulle tuhandeid kordi nõu andnud ja aidanud nii tööl kui mu eraelus ja kellele ma alati alt üles vaatan. Kes on meid alati aidanud. Kes on õppinud selgeks ehitusjooniste lugemise, hollandi keele ja õigusteadused. Kes on kasvatanud üles 3 lihtsalt sõnuseletamatult suurepärast last ja kasvatab üht väikest samasuurepärast praegugi. Ma tean ja tunnen, et kõik läheb hästi. Muudmoodi ei saa. Sest muidu vajub maailm kreeni, tasakaal kaob ära! Oota ja ole sina edasi ja ma tean et midagi imelist ja head tuleb ise su juurde. See on paratamatu. Sa oled liiga palju väärt et midagi saaks vastupidi minna.


Merks- mu sõstrasilmne eksootitar. Kui sa ise ka aru saaksid milline kaunitar sa oled. Sa oled nägu, mida ei unustata. Ja mis veel sees on! Midagi veelgi ilusamat. Sa oled soe inimene ja minu tasakaalustaja. Ja samamoodi - karma juba toob sulle head tagasi. Neid asju on veelgi tulemas.

Sappy, but I'm Happy

Käisin ühe erilise-erilise neiuga koos mälestusi tegemas. Mulle meeldis otsida Viru tn 18. Tänu ma-ei-tea-kellele, et vanalinn on nummerdatud nagu Põhja-Eesti Regionaalhaigla kabinetid. Muidu oleks liiga igav. Lõhnas ka nagu vana Hansalinn. Mööda munakivisillutist voolas laagerdunud õlu ja meieni jõudis nii lõhnu sellest kuidas mõnel härral seda liiga palju sisse kaanitud oli (rõhk sõnal "oli").

Vaid eelmisel aastal sai pealinnas nädala kaupa viibitud. Koduigatsust suurt ei tulnud. Seekord tuli juba teise päeva õhtul hirmsasti igatsus peale. Magus igatus oli, ma ütlen. Hea oli mõista, et mu saarekesel ongi mu õnn praegu peidetud.

Peale kõigeja teiste muu ootas veel kaks boonust: 

Ei ole veel julenud kumbagi seestpoolt väga uurida - kõik tundub liiga hea. No Fookad Fookateks. Aga Pratchett - jälle lõpeb ju üks Kettamaailma oksadest. Ja kuigi Tiffany Achingu saaga lõpp oli mulle enam kui meelepärane, et tea ma, mis Linnavahtidele koos Vimesiga kavas. Kõik hea saab kunagi otsa - kahju, et sellistel tingimustel mis Pratchettit Kettamaailma omapäi jätma sunnivad siinkohal.

Kes muudavad asjad veidi paremaks

Tema on mul teiseks silmapaariks, mis näeb üle pilvede; mu teine kõrvapaar, mis kuuleb üle tuulte. Tema on osa minust mis suudab hoomata merd. Ta on öelnud mulle tuhaneid kordi, et tema eksisteerimise ainus põhjus olen mina; see kuidas ta puhkab vastu mu jalga; kuidas ta liputab oma saba iga mu väiksemagi naeratuse peale; kuidas ta on haavunud, et ma teda lahkudes kaasa ei võta. (ma usun, et ta on murest haige, et ta ei ole kaasas mu eest hoolitsemas) Kui ma eksin, andestab ta rõõmuga. Kui ma olen endast väljas, lollitab ta ringi kuni ma naeratan. Kui ma olen õnnelik, on tema õnnejoovastus taltsutamatu. Kui ma olen jobu, ignoreerib ta seda. Kui ma olen edukas, uhkustab ta sellega. Ilma temata olen ma nagu iga teine inimene, koos temaga aga võitmatu. Ta on lojaalsuse kehastus. Ta õpetas mulle, mis on pühendumus. Temaga koos olles tean ma mis on lohutus ja rahu. Ta on toonud tagasi mu mõistuse kui olen rumal olnud. Tema pea mu põlvel suudab ravida inimeste valud. Tema kohaloleks on mu kaitse tumedate hirmude vastu. Ta on lubanud mind oodata, millal iganes ja kus iganes ma teda vajan. Ja mina vastan samaga. Ja ta on lihtsalt mu koer"

Nii kirjutas Gene Hill.

Mõtlesin täna oma koertest nendega kaasnenud tekkinud kaose keskel, ja õhtul maa peale tulnud vaikuses, kui õnnelikuks need tegelased ming teevad. Olgugi, et Sandy oli ärritunud, et ma ära olin terve päeva ja sõi vihast isa trellijuhtme ära. Et Bellal on on and off tuurid. Ja et Robert on nende on and off tuuride vaene ohver. See on lihtsalt raskem periood hetkel, mitte paha, või õudne, vaid veidi raske.

Mul on alati koer olnud, sealt kus mu esimesed mälestused algavad. 
Must karvarull Bimbo, keda ma mäletan vähe ja kes suri krampidesse - aasta võis olla 1989 maksimaalselt, ei olnud kuskilt tarka arsti võtta kes midagi diagnoosiks või veel vähem raviks. Sai ta maetud lumikellukestega kaetud aianurka.
Tipa - chiuaua suurune must nähvits kes tegi kolme koera eest kisa kui vaja. Ja kes iga hommik kuulas kui ma ärkasin ja mu voodisse mu kõrvale tuli, kus me muinasjutte vestsime ja maailma asju arutasime. See kõik oli ennem algkooli. Tipa sai aga rästikult kõrisse nõelata ja päästa ei jõudnud. Tipa sai Bimbo kaaslaseks lumikellukeste all.
Tänu Tipale saime me Tuksi  - Tipal pulmas käinud puhtaverelise taksi järglase, kes siis tehti valmis eesti hagijaga. Ja anti meile, et me pulmalisest puudust ei tunneks. Tegu oli siis lihtsalt 2,5 numbrit suurema taksiga, kelle iseloom oli midagi hämmastavat - ta oli leplik, ta ei vihastanud, ta oli kannatlik ja tark. Ei osanud ta ühtegi käsklust, aga sai kõigest aru. Tuksi kirg oli mu isa ja isa masinad - autod, traktorid ja kombain. Suvel oli ta seitsmendas taevas kui sai isaga traktoris heina niita (isa tegi talle spetsiaalse istumiskoha enda kõrvale)  ja kombainuga vilja võtta  - ta istus siis varuistme peal kabiinis ja kõlkus seal 5-6 tundi olles vist õnne tipul.Ta suri väärikalt vanadusse ja seda auto rooli taga, isa istmel, kuhu oli palunud päeval magama minna. Tuksi puhkab tagaaias kuuskede all.
Tuksi ajal saime Bella, kes sattus valel ajal valesse kohta ja oli naabrite saamatu kasvatamise tõttu ohus linna viimises. Nutsin, kisasin ja palusin kuni ta endale sain. Bella on puhtavereline kolli, ja andke mulle andeks, kui palju ma teda ka ei armasta, on ta mu kõige tolam koer. Praeguseks 12 aga käitub järjepidevalt kui 2aastane. Ja vihkab vareseid, alkoholi ja lennumasinaid.
Bella andis meile kogemata (ema pööras 4 nädala jooksul kestnud pulmade ajal korraks pead ja Bella ainus kavaler kasutas juhust) 7 kutsikat. 5 neist panime südamevaluga magama, kaks jäid - lootuses neile kodu leida. Ja nemad on mu poisid, mu erilised tegelased, kellest kahjuks tänaseks alles vaid üks. Nimeks said nad Edmund (Eddie) ja Robert (Robbie). Vastavalt siis Eddie Irvine ja Robert Keane järgi. Keeldusin neid ära andmast - Roberti lõikasin ma ise sünnituskotist välja kuna hirmunud Bella ei teanud mida sellega teha ja äratasin ta võtetega, mida ma ei sooviks siinkohal mainida, ellu. Nad olid mu poikad ja kaaslased ja üksteise lahutamatud seltsilised 8 aastat, kõige rohkem veetsid nad eraldi vist 30 minutit ja ka siis oli juba paanika lahti. Kuni üks kuri käsi lõpetas selle aasta alul Eddie elu. Eddie puhkab Tuksi kõrval ja venna leinas kaua. 
Kuni ma jõuan oma viimase leiuni, kes mu elu on veidi ümber korraldanud. Võtsin endale üllatusmuna nimega Sandy, kes on.......ma ei teagi kes või mis. Ta on juppidest kokku pandud ja näeb välja nagu lühininaline helepruun taks kellegi teise peaga. Temas voolab vist rikas ajalugu - seal on taksi, ridgebacki, labradori, hagijat ja retriiverit. Lego ta on. Ja siinkohal arvab tema, et mina olen TEMA oma. Praegu on ta mul vaid 7,5 kuud vana ja ma ootan huviga mis ta sellest maailmast suuremana ja veidi rangema kasvatuse alla mõtlema hakkab.

Tahtsin nad kirja panna, kui lame see ka ei tunduks. Nad kõik on olnud ja on meie pereliikmed ja nendel kõigil oli oma lugu ja oma iseloom ja omad õppetunnid, mida meile õpetada. Ja mida Bella, Robert ja Sandy edasi teevad. 

Ma armastan loomi ja eriti koeri (ja öökulle ja pingviine ka - don't ask). Ja siin on minu sõprade ka kaaslaste lühikokkuvõte, huvitagu see siis kasvõi ainult mind. 

All Hallows Eve

Mõtlesin, et ju mind Hingedeööl ikka inspiratisoon tabab nagu välk pihlakat. No ma ei ole kindel, aga mõni mõte tuli küll.

Halloweenist ma ei saa aru, küll meile sigitati sisse Valentinipäev, nüüd Halloween. Mis järgmiseks - Tänupühad? Miks mitte tõsta ausse meie vanu pühasi. Miks tähistada Haloweeni kui meil on hingedepäev? Liiga vähe pidu ja alkoholi? Ei saa kostüümipidu teha? Kas me üldse teame miks need kostüümid olulised on? Haloween aka. All Hallows Eve on üle 2500 a vana keldi püha. Kuna siis peeti teispoolsuse "vaheseina" meiega kõige õhemaks aasta jooksul, riietati end samuti õudsatesse kostüümidesse, et deemonid neid ära ei tunneks ja lävepakule pandi annetusi. Ja mis me sellest teinud oleme? Jooma-sööma püha - nagu ka tegelikult kõigist teistest.

Ma usun, et asi on puhtalt minus, et see nii mu perset torgib. Algkoolist saati olen ma tundnud külgetõmmet keltide vastu ja sama kaua nende kohast ajalugu ja kirjandust uurinud. Millegipärast on nad mulle hingelähedased.

Käisin surnuaias küünlaid süütamas, nagu igal aastal, nii kaua kui ma mäletan. (Ja viimased kolm aastat ka meie kodusesse loomade surnuaeda.) Ma ei tunne surnuaias hirmu või kõhedust. Ma pigem mõtlen kui palju mälestusi, armastusi ja kogemusi seal koos on. Ma ütleksin siinkohal "kui nad vaid seda jagada saaksid", aga see oleks vale, ma usun, et nad said ja saavad siiani. Ükskõik kui mitteoluline see küünlake on, minu jaoks on ta sümbol ja minu jaoks ta tähendab midagi.  Vanal eesti ajal kaeti laud söögiga, köeti saun soojaks..... Vähemalt küünlad on meil veel akna peal - et hinged näeks koju tulla. Ja ma loodan, et nad tulevad. Vaatavad asjad üle, vaatavad lähedased üle. Ma tõesti loodan.


Nii et tulge, tulge koju täna.