Tema on mul teiseks silmapaariks, mis näeb üle pilvede; mu teine kõrvapaar, mis kuuleb üle tuulte. Tema on osa minust mis suudab hoomata merd. Ta on öelnud mulle tuhaneid kordi, et tema eksisteerimise ainus põhjus olen mina; see kuidas ta puhkab vastu mu jalga; kuidas ta liputab oma saba iga mu väiksemagi naeratuse peale; kuidas ta on haavunud, et ma teda lahkudes kaasa ei võta. (ma usun, et ta on murest haige, et ta ei ole kaasas mu eest hoolitsemas) Kui ma eksin, andestab ta rõõmuga. Kui ma olen endast väljas, lollitab ta ringi kuni ma naeratan. Kui ma olen õnnelik, on tema õnnejoovastus taltsutamatu. Kui ma olen jobu, ignoreerib ta seda. Kui ma olen edukas, uhkustab ta sellega. Ilma temata olen ma nagu iga teine inimene, koos temaga aga võitmatu. Ta on lojaalsuse kehastus. Ta õpetas mulle, mis on pühendumus. Temaga koos olles tean ma mis on lohutus ja rahu. Ta on toonud tagasi mu mõistuse kui olen rumal olnud. Tema pea mu põlvel suudab ravida inimeste valud. Tema kohaloleks on mu kaitse tumedate hirmude vastu. Ta on lubanud mind oodata, millal iganes ja kus iganes ma teda vajan. Ja mina vastan samaga. Ja ta on lihtsalt mu koer"
Nii kirjutas Gene Hill.
Mõtlesin täna oma koertest nendega kaasnenud tekkinud kaose keskel, ja õhtul maa peale tulnud vaikuses, kui õnnelikuks need tegelased ming teevad. Olgugi, et Sandy oli ärritunud, et ma ära olin terve päeva ja sõi vihast isa trellijuhtme ära. Et Bellal on on and off tuurid. Ja et Robert on nende on and off tuuride vaene ohver. See on lihtsalt raskem periood hetkel, mitte paha, või õudne, vaid veidi raske.
Mul on alati koer olnud, sealt kus mu esimesed mälestused algavad.
Must karvarull Bimbo, keda ma mäletan vähe ja kes suri krampidesse - aasta võis olla 1989 maksimaalselt, ei olnud kuskilt tarka arsti võtta kes midagi diagnoosiks või veel vähem raviks. Sai ta maetud lumikellukestega kaetud aianurka.
Tipa - chiuaua suurune must nähvits kes tegi kolme koera eest kisa kui vaja. Ja kes iga hommik kuulas kui ma ärkasin ja mu voodisse mu kõrvale tuli, kus me muinasjutte vestsime ja maailma asju arutasime. See kõik oli ennem algkooli. Tipa sai aga rästikult kõrisse nõelata ja päästa ei jõudnud. Tipa sai Bimbo kaaslaseks lumikellukeste all.
Tänu Tipale saime me Tuksi - Tipal pulmas käinud puhtaverelise taksi järglase, kes siis tehti valmis eesti hagijaga. Ja anti meile, et me pulmalisest puudust ei tunneks. Tegu oli siis lihtsalt 2,5 numbrit suurema taksiga, kelle iseloom oli midagi hämmastavat - ta oli leplik, ta ei vihastanud, ta oli kannatlik ja tark. Ei osanud ta ühtegi käsklust, aga sai kõigest aru. Tuksi kirg oli mu isa ja isa masinad - autod, traktorid ja kombain. Suvel oli ta seitsmendas taevas kui sai isaga traktoris heina niita (isa tegi talle spetsiaalse istumiskoha enda kõrvale) ja kombainuga vilja võtta - ta istus siis varuistme peal kabiinis ja kõlkus seal 5-6 tundi olles vist õnne tipul.Ta suri väärikalt vanadusse ja seda auto rooli taga, isa istmel, kuhu oli palunud päeval magama minna. Tuksi puhkab tagaaias kuuskede all.
Tuksi ajal saime Bella, kes sattus valel ajal valesse kohta ja oli naabrite saamatu kasvatamise tõttu ohus linna viimises. Nutsin, kisasin ja palusin kuni ta endale sain. Bella on puhtavereline kolli, ja andke mulle andeks, kui palju ma teda ka ei armasta, on ta mu kõige tolam koer. Praeguseks 12 aga käitub järjepidevalt kui 2aastane. Ja vihkab vareseid, alkoholi ja lennumasinaid.
Bella andis meile kogemata (ema pööras 4 nädala jooksul kestnud pulmade ajal korraks pead ja Bella ainus kavaler kasutas juhust) 7 kutsikat. 5 neist panime südamevaluga magama, kaks jäid - lootuses neile kodu leida. Ja nemad on mu poisid, mu erilised tegelased, kellest kahjuks tänaseks alles vaid üks. Nimeks said nad Edmund (Eddie) ja Robert (Robbie). Vastavalt siis Eddie Irvine ja Robert Keane järgi. Keeldusin neid ära andmast - Roberti lõikasin ma ise sünnituskotist välja kuna hirmunud Bella ei teanud mida sellega teha ja äratasin ta võtetega, mida ma ei sooviks siinkohal mainida, ellu. Nad olid mu poikad ja kaaslased ja üksteise lahutamatud seltsilised 8 aastat, kõige rohkem veetsid nad eraldi vist 30 minutit ja ka siis oli juba paanika lahti. Kuni üks kuri käsi lõpetas selle aasta alul Eddie elu. Eddie puhkab Tuksi kõrval ja venna leinas kaua.
Kuni ma jõuan oma viimase leiuni, kes mu elu on veidi ümber korraldanud. Võtsin endale üllatusmuna nimega Sandy, kes on.......ma ei teagi kes või mis. Ta on juppidest kokku pandud ja näeb välja nagu lühininaline helepruun taks kellegi teise peaga. Temas voolab vist rikas ajalugu - seal on taksi, ridgebacki, labradori, hagijat ja retriiverit. Lego ta on. Ja siinkohal arvab tema, et mina olen TEMA oma. Praegu on ta mul vaid 7,5 kuud vana ja ma ootan huviga mis ta sellest maailmast suuremana ja veidi rangema kasvatuse alla mõtlema hakkab.
Tahtsin nad kirja panna, kui lame see ka ei tunduks. Nad kõik on olnud ja on meie pereliikmed ja nendel kõigil oli oma lugu ja oma iseloom ja omad õppetunnid, mida meile õpetada. Ja mida Bella, Robert ja Sandy edasi teevad.
Ma armastan loomi ja eriti koeri (ja öökulle ja pingviine ka - don't ask). Ja siin on minu sõprade ka kaaslaste lühikokkuvõte, huvitagu see siis kasvõi ainult mind.
Nii kirjutas Gene Hill.
Mõtlesin täna oma koertest nendega kaasnenud tekkinud kaose keskel, ja õhtul maa peale tulnud vaikuses, kui õnnelikuks need tegelased ming teevad. Olgugi, et Sandy oli ärritunud, et ma ära olin terve päeva ja sõi vihast isa trellijuhtme ära. Et Bellal on on and off tuurid. Ja et Robert on nende on and off tuuride vaene ohver. See on lihtsalt raskem periood hetkel, mitte paha, või õudne, vaid veidi raske.
Mul on alati koer olnud, sealt kus mu esimesed mälestused algavad.
Must karvarull Bimbo, keda ma mäletan vähe ja kes suri krampidesse - aasta võis olla 1989 maksimaalselt, ei olnud kuskilt tarka arsti võtta kes midagi diagnoosiks või veel vähem raviks. Sai ta maetud lumikellukestega kaetud aianurka.
Tipa - chiuaua suurune must nähvits kes tegi kolme koera eest kisa kui vaja. Ja kes iga hommik kuulas kui ma ärkasin ja mu voodisse mu kõrvale tuli, kus me muinasjutte vestsime ja maailma asju arutasime. See kõik oli ennem algkooli. Tipa sai aga rästikult kõrisse nõelata ja päästa ei jõudnud. Tipa sai Bimbo kaaslaseks lumikellukeste all.
Tänu Tipale saime me Tuksi - Tipal pulmas käinud puhtaverelise taksi järglase, kes siis tehti valmis eesti hagijaga. Ja anti meile, et me pulmalisest puudust ei tunneks. Tegu oli siis lihtsalt 2,5 numbrit suurema taksiga, kelle iseloom oli midagi hämmastavat - ta oli leplik, ta ei vihastanud, ta oli kannatlik ja tark. Ei osanud ta ühtegi käsklust, aga sai kõigest aru. Tuksi kirg oli mu isa ja isa masinad - autod, traktorid ja kombain. Suvel oli ta seitsmendas taevas kui sai isaga traktoris heina niita (isa tegi talle spetsiaalse istumiskoha enda kõrvale) ja kombainuga vilja võtta - ta istus siis varuistme peal kabiinis ja kõlkus seal 5-6 tundi olles vist õnne tipul.Ta suri väärikalt vanadusse ja seda auto rooli taga, isa istmel, kuhu oli palunud päeval magama minna. Tuksi puhkab tagaaias kuuskede all.
Tuksi ajal saime Bella, kes sattus valel ajal valesse kohta ja oli naabrite saamatu kasvatamise tõttu ohus linna viimises. Nutsin, kisasin ja palusin kuni ta endale sain. Bella on puhtavereline kolli, ja andke mulle andeks, kui palju ma teda ka ei armasta, on ta mu kõige tolam koer. Praeguseks 12 aga käitub järjepidevalt kui 2aastane. Ja vihkab vareseid, alkoholi ja lennumasinaid.
Bella andis meile kogemata (ema pööras 4 nädala jooksul kestnud pulmade ajal korraks pead ja Bella ainus kavaler kasutas juhust) 7 kutsikat. 5 neist panime südamevaluga magama, kaks jäid - lootuses neile kodu leida. Ja nemad on mu poisid, mu erilised tegelased, kellest kahjuks tänaseks alles vaid üks. Nimeks said nad Edmund (Eddie) ja Robert (Robbie). Vastavalt siis Eddie Irvine ja Robert Keane järgi. Keeldusin neid ära andmast - Roberti lõikasin ma ise sünnituskotist välja kuna hirmunud Bella ei teanud mida sellega teha ja äratasin ta võtetega, mida ma ei sooviks siinkohal mainida, ellu. Nad olid mu poikad ja kaaslased ja üksteise lahutamatud seltsilised 8 aastat, kõige rohkem veetsid nad eraldi vist 30 minutit ja ka siis oli juba paanika lahti. Kuni üks kuri käsi lõpetas selle aasta alul Eddie elu. Eddie puhkab Tuksi kõrval ja venna leinas kaua.
Kuni ma jõuan oma viimase leiuni, kes mu elu on veidi ümber korraldanud. Võtsin endale üllatusmuna nimega Sandy, kes on.......ma ei teagi kes või mis. Ta on juppidest kokku pandud ja näeb välja nagu lühininaline helepruun taks kellegi teise peaga. Temas voolab vist rikas ajalugu - seal on taksi, ridgebacki, labradori, hagijat ja retriiverit. Lego ta on. Ja siinkohal arvab tema, et mina olen TEMA oma. Praegu on ta mul vaid 7,5 kuud vana ja ma ootan huviga mis ta sellest maailmast suuremana ja veidi rangema kasvatuse alla mõtlema hakkab.
Ma armastan loomi ja eriti koeri (ja öökulle ja pingviine ka - don't ask). Ja siin on minu sõprade ka kaaslaste lühikokkuvõte, huvitagu see siis kasvõi ainult mind.
No comments:
Post a Comment