Minu jaoks on 3 võimalust kus pähe löövad hullud/uued/imelikud ideed või vanad mälestused. 1) WCs 2) dušši all ja 3) kui mul hilisöösel und ei tule.

Tänane mõttelahvatus mu mitte-kogu-ajukasutuses oli meie elu ühes teatud osas. Armastus ja suhted ja kõik see shit storm mis sellega kaasneb.
Ma ei tea ju kas see on tõsi, võibolla vaid mõnele õnnelikule, aga on võimalus, et see, mida sa tahad ja see mida sa vajad on komplektselt ühes ilusas pakendis su nina all ja sa ei oska lihtsalt koostisosi kokku panna.

Ma mäletan nii selgelt kui me oma maagilise kolmikuna jalutasime mööda Muhut läbivat suurimat maanteed (kedagi koju saatmas või kuskile minemas) ja arutasime nii 17-18aastasena olles abielu ja perekonna teemat. Mina ja H raputasime pead, et NEVER-EVER. Ei mingit abielu , ei mingeid lapsi. Kui mõttetu see on jne jne. Pean tunnistama, et laste osas olen sama mõtte juurde jäänud, Aga ma ei arva et see on "mõttetu", ma leian, et see ei ole lihtsalt mulle.
Tagasivaadates oli kummaline, et hormoonidest vallutaud tiinekas ei arvanud, et armumine on elu parim asi, mis juhtuda saab. Ju me olime juba siis veidi normidest kõrvalekalduvad.

Igastahes ma armusin vastamata kõigele hirmsat moodi. Oh seda armuvalu, seda igatust, seda tunnet. Neid draamasi ja leppimisi. Pean ütlema, et ma ei kahetse midagi. Mitte enam. Kõik meist ei ole õnnistatud sellega, et nad saavad maha ühe etapiga elus, mis tundub neile antud hetkel Universumi tähtsaim asi ja peale selle kaotamist tulevad sellest välja ja näevad MÕLEMA vigu. Vead on nii tähtsad, need teevad meist need kes me oleme. Me võime nõu küsida, aga me peame tegema nii nagu meie süda meile ütleb sel hetkel. Miks just süda? Sest südamel on kohe kahtlemata madalam IQ, seega on temal ennekõige vaja vigadest õppida. Ja ehk ta hakkab siis rohkem aju usaldama ka. Tagantjärele võtab see teema muigama, millinsed inimesed ikka vahel on.


Aga tagasi mu algse idee juurde. Mis siis kui see mis me vajame ja mida me tahame on Universumi musta huumori poolt alati meie juurde pandud. Ja see on kõik üks test - kas me nad üles leiame. Ma ei tea ju seda, "testin" alles seda teooriat. Aga tulemused on hetkel paljulubavad. Ja tundub, et suurem õnn oli "ukse ees".

Aga tehke vigu, me ei tea ju et need on alguses vead. Millest me siis õpime? Teiste hoiatustest? Mitte keegi ei ole olnud meie olukorras. Wear your heart on a sleeve ja ära ehita enda ümber müüri. Mõtle endast kui väikesest tegelasest hiiglaslikus Univesrumis, kellel on palju õppida, kogeda ja teada saada. Ära karda ja kuula ennast - pea ja süda tavaliselt lepivad mingis kompromissis kokku. Ja kui asi läheb perse, siis on ka sellel on hea pool.

Sa ei ole kõige targem , kõige parem ja kõige suurem. Kui sa seda taipad, oled sa teel vähemalt poole selle saavutamiseni. Ja usu mind, see ON seda väärt.

The turtle moves

Mulle meeldib vaadata sci-fi serjaale ja filme, lugeda fantaasiat. Millegipärast on erilised lemmikud maailmalõpu teemaga (zombie apocalypse, virus, what not) seotud teosed ja linateosed. Soovitan soojalt Margaret Atwoodi siinkohal (Oryx and Crake, The Year of the Flood). Ma arvan, et selle žanri armastus algas Mad Maxist. Aga samapalju armastan ma ka täiesti omaette universumis aset leidvaid teoseid. Minu suurim armastus on Kettamaailm. Ma loodan, et sünnin sinna ümber järgmies elus. 'cause if you believe in something, it becomes a bit more real every time.

Lugesin taaskord A Hat Full of Sky teost ja ming jäi kummitama peategelase kõneke:

Once we were blobs in the sea, then fishes, and then lizards and rats and then monkeys, and hundred of things between. This hand was once a fin, this hand once had claws! In my human mouth I have the pointy teeth of a wolf and the chisel teeth of a rabbit and the grinding teeth of a cow! Our blood is as salty as the sea we used to live in.When we're frightened the hair on our skins stands up, just like it did when we had fur. We are history. Everyting we've been on the way to becoming us we still are. I'm made up of the memories of my parents and grandparents and my ancestors. They are in the way I look, in the colour of my hair And I'm made up of everyone I've ever met who's changed the way I think. The old bit of our brains that wants to be head monkey, and attacks when it's surprised. It reacts, it doesn't think. Being human in knowing when not to be the monkey or the lizard or any of the old echoes. The monkey only knoes what it wants, not what it needs.

Ja kuigi nii super vahva on mõelda, et me oleme kõik unikaalsed kaunid lumehelbekesed, igaüks ainulaadne. Siis tegelikult ju mitte ja see ei ole üldse halb. Me oleme kõik nii kohutavalt sarnased, kasvõi primaarsete vajaduste tasandil. Mida me peale söömist, seksi, magamist ja ülejääkide väljutamist teeme on juba väike harutee mõne jaoks. Aga las siis olla. It's a dog eat dog world. Meile on vaja neid kelle moraalid erinevad meie omast, kelle usk või selle puudumine solvab meid ja kelle loovus meid kadestama paneb. Keda me siis siunaks ja seljataga sõimaks? World peace oleks mõnede jaoks vist a life in hell. Ja mina olen plenty mean.

Aga teisel teemal - mulle meeldib oma sugupuud uurida. Ja tore on teada, et kuskil minus on midagi mu vanaisadelt, keda ma kunagi tunda ei saanud või kui mu enda vanemaid kunagi ole, siis vaatab peeglist vastu nende mälestus. Tore on mõnda kohta või ideed või maailmavaadet südamelähedaseks pidada ja seda endas ühel või teisel moel kanda. Siinkohal tuleb vist alla väikeses kirjas panna hoiatus, et kindlasti ei ole lubatud oma kadunud unistuste taaselustamine enda laste läbi. Kindel no-no.

Mina olen oma saarekesse kiindunud. Mul ei ole kunagi olnud kihku lahkuda. Ära saada paariks päevaks on loomulik. Ja ma tean, et varem või hiljem ma pean veidiks ajaks kaugemale minema.

Milleks lahkuda?
Et sa saaksid tagasi tulla.
Et sa näeksid kohta kust sa tulid läbi uute silmade ja mõnede lisavärvidega.
Ja sa näed inimese teismoodi
Algusesse tagasi tulla ei ole sama mis mitte kunagi lahkumine. 

Lugesin filmimaalima uudiseid ning mu silmad veerisid ehmatusega kokku tsitaati Jennifer Lawrence'ilt "I'm fine with looking chubby." Vastik oli seda jubedust lugeda. Mul on väga suur austus Lawrence'i vastu olnud sellest peale kui vaatasin Wineters Bone'i (soovitan soojalt, kellele veidi tumedama sõnumiga fimid meeldivad ja kes vaid rom-come ei otsi). Imetlesin just hiljuti Lawrence'i fotoseeriat selleaastases UK Glamour ajakirjas, kus ta nägi kadestamisväärselt hea välja. Lihtsalt öeldes:  ta nägi välja kui terve 21aastane neiu, kes ei ole veel end Hollywoodi enamuse kombel 0 suuruseks näljutanud.  Ja neiu arvad, et on chubby. Yeah right.

See pani ming jälle ohkega selle kehakultuse peale mõtlema mis meid ümbritseb. Aasta alguses suutsin end ise ära sõnuda. Vestluses ühe kompleksidest näritud daamiga  arvasin, et mul komleksid puuduvad. Kolinal kolisid sisse.  Siit ja sealt võiks paar cm maha võtta, siit on näonahk kole ja mida kõike veel. Vähemalt ei ole asi nii hull, et ma arvaks, et ma peaks taaskord 45 kg kaaluma. (see kaal juhtus küll haiguse a ravimite mõjul, mitte ajendatuna soovist olla kõhna).

Aga ikkagi, küll meile tehakse selgeks et tselluliiti ei tohi olla, liigsed kehakarvad on inetud, liigsed grammid koledad, blondes have more fun ja meile avatakse Pandora laegas kõige sellega mis me enda "puudujääkidele" saame otsa, külge või peale kleepida ja õmmelda. Olen nii mõnigi kord hinge kinni hoides vaadanud kuidas kõikvõimalike ilu app'idega neiu endal sigareti süütab. Kas lähedased ei peaks talle ohutuse mõttes väikese tulekustuti kaasa panema? Ausalt, nad paistavad ääretult tuleohtikud.

Pean ütlema, et armastan liialt söömist, et dieeti pidada. Meeleldi liigutan end lihtsalt rohkem. Tselluliidipaanika käib mul 2 korda aastas peal. Olen leidnud, et kui hakkan liialt keskenduma sellele kui kehvakesed mu küüned on või kui suured mu poorid on ja mis kõik mul veel üle on, siis on mul lihtsalt liialt vaba aega.

Möksimine on muidugi kasulik. Kes meist ei tahaks ka 40nselt kadestamistväärselt hea välja näha. Aga ma olen üritanud pigem kasutada võtteid, mis mind ka tulevikus aitavad, mitte mu resursse praegu ära ei söö.
Ja võimalik, et meile on vahel hoopis kasulikum vaeva näha hoopis oma suhtumisega endasse ja teistesse.

Loeme vähem iluajakirju ja rohkem ilukirjandust, vähem dieediraamatuid ja rohkem trenniraamatuid. Vähem Gossip Girli ja rohkem Walking Deadi.

 

Mõttejoru

Selle mõttejoru mu peas pani jorisema üks koer-hiiglane. Ma ei saa sellest tõuaretusest aru. Mitte koerte puhul. Ma saan aru kui tegu on praktilisusega. Vaja on aretada koer, kes peaks vastu -40 külma ja veaks kelku, lammas kes annab rohkem liha, pull kel ei kasva sarvi. Eelmisel suvel käisin oma koeraga steriliseerimise operatsioonil. Minuga koos oli arstil vastuvõtus siis 1,5 kg kalluv chiuaua, kes diivanilt alla hüpates oli oma käpa murdnud. Really?? Kes arvas, et on jube fun ja vajalik selline tõug aretada? Tõukoertes on tegu in insestilastega, kes on selle tõttu aldimad tüüp-vigastusele ja haigustele. Saksa lambakoera puusad, mopsi nahavoldide mured, ridgebacki tundlik nahk jne jne.

Minu jaoks on koer kaaslane, olgu ta mistahes kuju või värvi. Ma püüan alati inimesi mõista, kes tegutsevad või mõtlevad mulle alguses arusaamatult. Koerte tõuaretajate puhul see ei õnnestu. Varjupaikades on lugematu arv koeri, kes soovivad endale peremeest, kodu, oma kohta. Ja mida osad inimesed teevad? OSTAVAD endale koera. Kui teil see 1000-5000 EUR nii üle on, annetage see kuskile ja võtke endale varjupaigast koer. Tal on neli käppa, kaks kõrva ja kaks armastavat silma, milledes sina oled alati kõige parem, kallim ja tähtsam.

Kui sul on vaja midagi mis su isiksust väljendab, osta endale vastav auto või tätoveeri endale midagi otsaette. Koer küll selleks pole.

Koera võib hukka või geniaalseks kasvatada olenemata päritolust.

Ja kommertslikuks reklaamiks veel otsa, siis ühel korralikul krantsil on alati huvitavam elulugu ja päritolu. Näiteks minu habemega Roberti saamislugu on üpris huvitav. Lühidalt rääkides leiti tema isa Tallinnas prügikastist minu külas elava mehe tütre poolt, kes suur koeraarmastaja. Karri sai ta nimeks ja prügikasti visatud pesakonnast oli ta ainsana veel elus. Võeti endale, turgutati ja toodi maale. Minu kolli (jah, tätsa tõuloom, aga mitte teadlikult sellepärast võetud ja omab veelgi pikemat elulugu), aga tuuritas ja kl 6 hommikul teda pissitama viides ja 3 minutiks järelvalveta jättes tuligi Robert ja Edmund. Edmundit kahjuks enam elavate kirjas pole.

Inimesi ei tohiks huvitada kas ta koer on maksnud rohkem kui naabrimehe auto või mis peent ja Eestis haruldast tõugu ta on. Vaid see, et sul on keegi, kelle silmis sa oled alati ideaalne. Keegi kes on peale rasket tööpäeva meeletult õnnelik, et tulid ja kes sinu vigu üldse pahaks ei pane. Kes sind rohkem liigutama sunnib ning kes alati su kõrval on.

Minu jaoks üks parimaid motiveerimis sloganeid on "Be the person your dog thinks you are!"

Nagu PETA kuulutab - Ära osta - adopteeri!

Te võite öelda mulle kui palju muid probleeme meie ühiskonnas hetkel on, miks muretseda koerte pärast. Aga minu jaoks saavad muutused tõeliselt algust ja tuld rohujuure tasandilt. Vägivald või hoolimatus loomade vastu on vaid esimene samm millegi suurema poole. Small crimes lead to bigger ones.


Alustagem siis väikselt, märkame mõnda tagasihoidlikumat probleemi ja homme ehk juba suuremat. Ja ennem kui seda teame, kanname juba V maski või punast käesidet. Loota ja unistada ju võib.