Mulle meeldib vaadata sci-fi serjaale ja filme, lugeda fantaasiat. Millegipärast on erilised lemmikud maailmalõpu teemaga (zombie apocalypse, virus, what not) seotud teosed ja linateosed. Soovitan soojalt Margaret Atwoodi siinkohal (Oryx and Crake, The Year of the Flood). Ma arvan, et selle žanri armastus algas Mad Maxist. Aga samapalju armastan ma ka täiesti omaette universumis aset leidvaid teoseid. Minu suurim armastus on Kettamaailm. Ma loodan, et sünnin sinna ümber järgmies elus. 'cause if you believe in something, it becomes a bit more real every time.
Lugesin taaskord A Hat Full of Sky teost ja ming jäi kummitama peategelase kõneke:
Once we were blobs in the sea, then fishes, and then lizards and rats and then monkeys, and hundred of things between. This hand was once a fin, this hand once had claws! In my human mouth I have the pointy teeth of a wolf and the chisel teeth of a rabbit and the grinding teeth of a cow! Our blood is as salty as the sea we used to live in.When we're frightened the hair on our skins stands up, just like it did when we had fur. We are history. Everyting we've been on the way to becoming us we still are. I'm made up of the memories of my parents and grandparents and my ancestors. They are in the way I look, in the colour of my hair And I'm made up of everyone I've ever met who's changed the way I think. The old bit of our brains that wants to be head monkey, and attacks when it's surprised. It reacts, it doesn't think. Being human in knowing when not to be the monkey or the lizard or any of the old echoes. The monkey only knoes what it wants, not what it needs.
Ja kuigi nii super vahva on mõelda, et me oleme kõik unikaalsed kaunid lumehelbekesed, igaüks ainulaadne. Siis tegelikult ju mitte ja see ei ole üldse halb. Me oleme kõik nii kohutavalt sarnased, kasvõi primaarsete vajaduste tasandil. Mida me peale söömist, seksi, magamist ja ülejääkide väljutamist teeme on juba väike harutee mõne jaoks. Aga las siis olla. It's a dog eat dog world. Meile on vaja neid kelle moraalid erinevad meie omast, kelle usk või selle puudumine solvab meid ja kelle loovus meid kadestama paneb. Keda me siis siunaks ja seljataga sõimaks? World peace oleks mõnede jaoks vist a life in hell. Ja mina olen plenty mean.
Aga teisel teemal - mulle meeldib oma sugupuud uurida. Ja tore on teada, et kuskil minus on midagi mu vanaisadelt, keda ma kunagi tunda ei saanud või kui mu enda vanemaid kunagi ole, siis vaatab peeglist vastu nende mälestus. Tore on mõnda kohta või ideed või maailmavaadet südamelähedaseks pidada ja seda endas ühel või teisel moel kanda. Siinkohal tuleb vist alla väikeses kirjas panna hoiatus, et kindlasti ei ole lubatud oma kadunud unistuste taaselustamine enda laste läbi. Kindel no-no.
Mina olen oma saarekesse kiindunud. Mul ei ole kunagi olnud kihku lahkuda. Ära saada paariks päevaks on loomulik. Ja ma tean, et varem või hiljem ma pean veidiks ajaks kaugemale minema.
Milleks lahkuda?
Et sa saaksid tagasi tulla.
Et sa näeksid kohta kust sa tulid läbi uute silmade ja mõnede lisavärvidega.
Ja sa näed inimese teismoodi
Algusesse tagasi tulla ei ole sama mis mitte kunagi lahkumine.
Et sa saaksid tagasi tulla.
Et sa näeksid kohta kust sa tulid läbi uute silmade ja mõnede lisavärvidega.
Ja sa näed inimese teismoodi
Algusesse tagasi tulla ei ole sama mis mitte kunagi lahkumine.
No comments:
Post a Comment