Selle mõttejoru mu peas pani jorisema üks koer-hiiglane. Ma ei saa sellest tõuaretusest aru. Mitte koerte puhul. Ma saan aru kui tegu on praktilisusega. Vaja on aretada koer, kes peaks vastu -40 külma ja veaks kelku, lammas kes annab rohkem liha, pull kel ei kasva sarvi. Eelmisel suvel käisin oma koeraga steriliseerimise operatsioonil. Minuga koos oli arstil vastuvõtus siis 1,5 kg kalluv chiuaua, kes diivanilt alla hüpates oli oma käpa murdnud. Really?? Kes arvas, et on jube fun ja vajalik selline tõug aretada? Tõukoertes on tegu in insestilastega, kes on selle tõttu aldimad tüüp-vigastusele ja haigustele. Saksa lambakoera puusad, mopsi nahavoldide mured, ridgebacki tundlik nahk jne jne.
Minu jaoks on koer kaaslane, olgu ta mistahes kuju või värvi. Ma püüan alati inimesi mõista, kes tegutsevad või mõtlevad mulle alguses arusaamatult. Koerte tõuaretajate puhul see ei õnnestu. Varjupaikades on lugematu arv koeri, kes soovivad endale peremeest, kodu, oma kohta. Ja mida osad inimesed teevad? OSTAVAD endale koera. Kui teil see 1000-5000 EUR nii üle on, annetage see kuskile ja võtke endale varjupaigast koer. Tal on neli käppa, kaks kõrva ja kaks armastavat silma, milledes sina oled alati kõige parem, kallim ja tähtsam.
Kui sul on vaja midagi mis su isiksust väljendab, osta endale vastav auto või tätoveeri endale midagi otsaette. Koer küll selleks pole.
Koera võib hukka või geniaalseks kasvatada olenemata päritolust.
Ja kommertslikuks reklaamiks veel otsa, siis ühel korralikul krantsil on alati huvitavam elulugu ja päritolu. Näiteks minu habemega Roberti saamislugu on üpris huvitav. Lühidalt rääkides leiti tema isa Tallinnas prügikastist minu külas elava mehe tütre poolt, kes suur koeraarmastaja. Karri sai ta nimeks ja prügikasti visatud pesakonnast oli ta ainsana veel elus. Võeti endale, turgutati ja toodi maale. Minu kolli (jah, tätsa tõuloom, aga mitte teadlikult sellepärast võetud ja omab veelgi pikemat elulugu), aga tuuritas ja kl 6 hommikul teda pissitama viides ja 3 minutiks järelvalveta jättes tuligi Robert ja Edmund. Edmundit kahjuks enam elavate kirjas pole.
Inimesi ei tohiks huvitada kas ta koer on maksnud rohkem kui naabrimehe auto või mis peent ja Eestis haruldast tõugu ta on. Vaid see, et sul on keegi, kelle silmis sa oled alati ideaalne. Keegi kes on peale rasket tööpäeva meeletult õnnelik, et tulid ja kes sinu vigu üldse pahaks ei pane. Kes sind rohkem liigutama sunnib ning kes alati su kõrval on.
Minu jaoks üks parimaid motiveerimis sloganeid on "Be the person your dog thinks you are!"
Nagu PETA kuulutab - Ära osta - adopteeri!
Te võite öelda mulle kui palju muid probleeme meie ühiskonnas hetkel on, miks muretseda koerte pärast. Aga minu jaoks saavad muutused tõeliselt algust ja tuld rohujuure tasandilt. Vägivald või hoolimatus loomade vastu on vaid esimene samm millegi suurema poole. Small crimes lead to bigger ones.
Alustagem siis väikselt, märkame mõnda tagasihoidlikumat probleemi ja homme ehk juba suuremat. Ja ennem kui seda teame, kanname juba V maski või punast käesidet. Loota ja unistada ju võib.
Minu jaoks on koer kaaslane, olgu ta mistahes kuju või värvi. Ma püüan alati inimesi mõista, kes tegutsevad või mõtlevad mulle alguses arusaamatult. Koerte tõuaretajate puhul see ei õnnestu. Varjupaikades on lugematu arv koeri, kes soovivad endale peremeest, kodu, oma kohta. Ja mida osad inimesed teevad? OSTAVAD endale koera. Kui teil see 1000-5000 EUR nii üle on, annetage see kuskile ja võtke endale varjupaigast koer. Tal on neli käppa, kaks kõrva ja kaks armastavat silma, milledes sina oled alati kõige parem, kallim ja tähtsam.
Kui sul on vaja midagi mis su isiksust väljendab, osta endale vastav auto või tätoveeri endale midagi otsaette. Koer küll selleks pole.
Koera võib hukka või geniaalseks kasvatada olenemata päritolust.
Ja kommertslikuks reklaamiks veel otsa, siis ühel korralikul krantsil on alati huvitavam elulugu ja päritolu. Näiteks minu habemega Roberti saamislugu on üpris huvitav. Lühidalt rääkides leiti tema isa Tallinnas prügikastist minu külas elava mehe tütre poolt, kes suur koeraarmastaja. Karri sai ta nimeks ja prügikasti visatud pesakonnast oli ta ainsana veel elus. Võeti endale, turgutati ja toodi maale. Minu kolli (jah, tätsa tõuloom, aga mitte teadlikult sellepärast võetud ja omab veelgi pikemat elulugu), aga tuuritas ja kl 6 hommikul teda pissitama viides ja 3 minutiks järelvalveta jättes tuligi Robert ja Edmund. Edmundit kahjuks enam elavate kirjas pole.
Inimesi ei tohiks huvitada kas ta koer on maksnud rohkem kui naabrimehe auto või mis peent ja Eestis haruldast tõugu ta on. Vaid see, et sul on keegi, kelle silmis sa oled alati ideaalne. Keegi kes on peale rasket tööpäeva meeletult õnnelik, et tulid ja kes sinu vigu üldse pahaks ei pane. Kes sind rohkem liigutama sunnib ning kes alati su kõrval on.
Minu jaoks üks parimaid motiveerimis sloganeid on "Be the person your dog thinks you are!"
Nagu PETA kuulutab - Ära osta - adopteeri!
Te võite öelda mulle kui palju muid probleeme meie ühiskonnas hetkel on, miks muretseda koerte pärast. Aga minu jaoks saavad muutused tõeliselt algust ja tuld rohujuure tasandilt. Vägivald või hoolimatus loomade vastu on vaid esimene samm millegi suurema poole. Small crimes lead to bigger ones.
Alustagem siis väikselt, märkame mõnda tagasihoidlikumat probleemi ja homme ehk juba suuremat. Ja ennem kui seda teame, kanname juba V maski või punast käesidet. Loota ja unistada ju võib.
No comments:
Post a Comment