Operaator Kidra Seeneriigis

Esmalt paar fakti. 1. mulle meeldib kohutavalt sügise algus/suve lõpp. 2. mulle meeldivad seened aga ma ei tunne neid. Seega meie sümpaatia piirdub vaatlemisega. 3. ma tahan õppida seeni tundma.

Käisime Saaremaal tiirutamas ja külastasime Sopi metsa koos seal asetseva RMK metsaonniga. Arutlesime kas metsaonn võiks olla huvi pakkuv pidutsemise koht noortele. Teooria ütles meile, et tänapäeva noorte käitumisharjumused ning eelistatud pesitsemis-pidutsemispaiga harjumused ei tohiks selle metsas asuva kohaga ühilduda. Peamiselt kuna autoga ei saa õue sõita ja seega puudub muusika võimalus ning joogi juurde toomine on komplitseeritud.

Aga tundub et kliima muutused on ka neile mõjunud. Onni saamiseks tuleb auto um 200 m kaugusele parkida ja siis tipa-tapa majani minna. Nagu ülevalpool mainitud, on see eestlastele suur takistus. Tugevamad isendid olid  auto sissesõitu takistava aia lihtsalt maast välja tõstnud ning majani viisid ilusad rööpad. Minu, kui ikkagi ka eestlase, hingele oli palsamiks vähemalt tõendid, et rohkem kui 2 korda oldi kinni jäädud. Onnis ise oli armas külalisteraamat kus meeleldi oma seiklusi muljetati. Seal hakkas veel kergem, kuna kroonikud olid kirja pannud, et auto maja juurde toomine lõppes stange purunemisega.

Aga mets oli põnev. Ma ei ole kunagi nii palju erinevaid seeni ühes kohas koos kohanud. Üle pika aja nägin ka kärbseseent. Ja võimalik et ka haruldast lehterüdikut (mul on tark seeneraamat).

Jää hüvasti, kollane koer

Ene kinkis mulle kunagi Garth Steini romaani  The Art of Racing in the Rain. Ma pillisin esimese peatüki peale nagu väike laps. Sealt peale hakkasin hirmsasti kartma, et mu kõige vanem koer ei lähe loomulikku surma vaid pean ta magama panema. Minu hirm seisnes lihtsas küsimuses, kuidas ma tean, et on õige aeg? Kuidas ma tean, et nüüd ma lõpetan ta elu? Kuna see otsus ei olnud minu arvates minu teha siis ma eirasin ilmselget.

Loodan, et see aga kehtib kõigi kohta kes midagi sellist tegema peavad - te lihtsalt teate ilma kahtluse kübemeta millal on õige aeg. Täna oli. 

Bella on neljas koer keda ma matma olen pidanud ja ma ütlen et teda oli tegelikult kõige kergem koerte taevasse lasta. Sest tema aeg oli ilma kahtluseta tulnud. Ja tal oli ilus elu. 

Ta vihkas lennukeid, helikopterid ja vareseid ja alkoholi lõhna. Ja ta teadis alati kuhu kommid peidetud olid ja mis on "küpsis". Ja ilma temata ei oleks mul olnud Edmundit ega oleks Robertit.

Ma võin ateist olla aga ma loodan et doggy heaven on olemas. Kus võib lillepeenras magada ja muru üles kaevata. 

Jää hüvasti mu kollane koer.

põnevad inimesed vol 24768

Inimesed panevad mind hirmsasti imestama. Iga päev. Ükspäe uudiseid lugedes sain targaks uue maniküüri moe kohta . Seda ma ei ole veel suutnud oma mõistust lahti jagama panna. Aga mis ma ka tean.

Aga hirmsasti tahaks imestada siin just ühe artikli kohta, pigem selle kommenteerijate kohta. Artikkel ise siin: http://www.saartehaal.ee/2012/09/01/ilma-nainud-saarlanna-juurutab-poide-vallas-loodussaastlikku-potipollundust/ .  Nimelt esimene kommentaar kohe lajatas mu tolerantsuse nupu pihta:
Et üks “tööinimene” tahtis lihtsalt pildi peale pääseda. Eelmise nädala nn. ilusa kodu konkursi taustal tundub selle artikli sisu kuidagi koomiline. See ilma nägemine tähendab tihti peale seda, et ei viitsinud tööd teha ja soovisin pisut teiste kulul ringi tõmmata või lihtsalt aeleda. Mul siin naabril sarnane segadus. Tal ka paras nn. “Eko”. Ei viitsi väetist ega sõnnikut panna aga kuna tal Pädastes kätt sees pole ei saa ta oma tomateid maksuvabalt sinna sahkerdada, peab ise närima. Ah ja, ei ole see sõnnik midagi ÖKO, vahet pole millega väetad, tähtis on MILLAL JA KUI PALJU. Aga igasugustele ullikestele läheb see sõnniku öko muidugi päris hästi peale. Need isehakanud ÖKOINIMESED ei taha mõista, et aine jäävuse seadus kehtib ka põllumajanduses. Ehk siis mullas peab alati olema taimedele vajalik kogus toitaineid, kui seda ei ole, siis taimed ei kasva või õigemini kasvavad vastavalt toitaine kogusele ja selle kättesaadavusele.
.
“Ma ei taha ennast nii kinni panna, et ma neid siin lüpsma hakkaksin. Mulle meeldib vahepeal ka ära käia, aga lüpsma peaks ju iga päev” – Sellisel arusaamisel ei ole põllumajandusega küll midagi ühist. Küll aga läheb see peale nn. “kommuuniinimestel”, kes enamuse ajast logelevad “pinutagust” tõmmates.

Kuna ma ei ole kunagi mandril maapiirkonnas elanud, ei saa ma sealset elu kommenteerida, aga saarel paistab üks väga sarnane komme olevat. Nimelt ei tohi naaber lehte pääseda. Või vähemalt ennem kui siis see teravate hammstega naaber pääseb. Mäletan enda üht halenaljakat juhtumit. Kui mõned aastat tagasi kartulimardikad saarele tulid ja hävitustööd tegid võttis minu kartuleid kasvatavate vanematega ühendust üks kohalik leht, kes küsis kas võib sellel teemal meil paar pilti teha ja juttu puhuda. Ema-isa palusid, et ärge siis portreefotosi just tehke, aga tulge peale kui soov on. Paps rääkis kuidas me ilma mürgita püüame nende populatsiooni ohjes hoida (nimelt ema-isa käivad põllul korjamas neid. Paned kartulivarre ämbrisse ja raputad kuni mardikad maha sajavad. Ja nii nad korjavad ämritäisi ning siis viskavad mardikad tulle. Lisaks siis tuleb ka vastsed ära tappa lehtede alt). See artikkel aga tekitas mei väikeses külas suure furoori kus naabrinaine siis emale salvas: "te ju olete kõige suuremad kannatajad, ega ju TEISTEL ei olegi mardikaid" Seda siis seepärast, et meie põllul paar pilti tehti. 

Ületee naaber sai Kauni Kodu konkursil miski auhinna ja ka lehe, ei tea kas teda enam ühelegi sünnipäevalegi kutsutakse nüüd.

Aga väljatoodud kommentaari juurde. Ma ei tea kas sellele inimesele tuleks kaasa tunda või peksa anda. Eestlasele omaselt suudab ta siis teiste "laiskuse" panna kirja nii, nagu see ilmselgelt rõhuks teda kuidagi ja tema kannataks selle all kui vähe teised oma muru niidavad. No siin tuleb muidugi jälle mõistvalt suhtuda. Võibolla härrasmehe abikaasa peksab teda iga pühapäev teleka eest püsti ja käsib muruniiduki käima panna ning siis ta peab valusa südamega vaatama kuidas teise pere õues pere seltsis aega veedetakse või midagi veel hullemat tehakse. 

Ja siis muidugi see hirmus ringi käimine ja reisimine. Tundub kuidagi hapude viinamarjade moodi. Aga mine sa tea. Võibolla härra käib oma perega palmi all ainult reisimas ning tema arvates on võrrand nii et reisimine = puhkamine. Või ehk ta ei ole Hollandis käinud ja ainult telekast Hollywoodi filme näinud mille järgi ta teab, et Hollandis ainult suitsetatakse kanepit ja sõidetakse jalgratastega. Või on ta enda tütreke kuskilt võõralt maalt lapsega ja ilma meheta koju tulnud.

Mu isiklikuks lemmikuks osutusid "maksuvabad tomatid". Just selle pärast, et siin lõi mulle südamesse ka valu, kuna ma ju hirmsasti plekin Eesti riigile oma tomatite eest. Seetõttu kasvatame neid salajas nagu kanepit (mitte et me kanepit kasvataks, aga no ma kujutan ette et seda kindlasti kasvatatakse nii nagu me tomateid). Siin võiks härrale lihtsalt teadmiseks keegi öelda, et Pädaste ostab igaühelt saadusi, kellel midagi pakkuda on ja kui mõisal vaja neid. Pruugib vaid ise pakkuda. Aga no siin kindlasti härral tulebki klomp ette ja ta vaesel naabrimehel ka, kes kirjutise põhjal peab vaid tomatitest toituma. Inimestega on ju nii raske suhelda, võibolla neil ei ole väga palju sõpru ja tuttavaid kelle peal harjutada.

Aga saarlased on ikka osalt nii jubedad elukad. Ma kujutan ette kuidas mõned öösiti ei saa magada ka kuna naaber on "laisk", või peab turismitalu või on veidi rohkem ettevõtlik. Võimalik, et mõni tõuseb varem üles, et saaks varemalt viha pidama hakata, töökad nagu nad ise kõik on. Siis kohe kuke ja koiduga viril nägu pähe ja kiruma ikka. 

Minu meelest võiks uhke olla nende noorte üle kes ise midagi teevad ja kodus on, eriti siin saartel ega ole veel välismaale pagenud. Kuigi vahel ma pageks juba sellise kohalike pärast kes selliseid kommentaare kirjutavad. 

Aga positiivse külje pealt, siis see ettevõtlik noorpere mitte ainult ei ole toredad ja ideekad vaid pakuvad vaiksel nädalavahetusel ka ühiskonnale vajalikku väljaelamist. Võimalik, et mõni auto jäi mõlkimata, lapse peale karjumata ja kassile jalaga andmata sest sai end netis nende kuradima lehte saanud kaasmaalaste peal välja elada.

Jõudu jaksu mõlemale osapoolele. 

aitame koos kirjaoskamatuid

Olete tähele pannud kuidas inimesed arvavad, et hoiatavad/keelavad/informeerivad sildid neile ei loe? Või lihtsalt ei usu neid? Teate isegi kui lähete poodi ja poe uksel on silt "elektrikatkestus, pood suletud" (enemasti väga suures kirjas) ja sa ikkagi kangutad ust. Et kindlaks teha ega nad pole seda ekslikult üles pannud, kuigi kogu pood on seest pime.  Muidugi on suurel hulgal ka arusaam, et NENDE kohta see silt ei käi. Nt kui on "läbikäik keelatud" või "privaatne". Siis NEMAD ikka võivad. Ja kui sulle siis sealt "privaatse" tagant riideid vahetav klienditeenindaja vastu vaatab jääb veel õigust ülegi. Kui ega me tegelikult ei tea, ehk need inimesed ei oskagi lugeda. Ja nad on terve oma elu häbis elanud ning seda varjanud. Tegelikult on see päris loogiline kui mõelda neile juhtumitele kus inimesed on keelust üle astunud ning sellele on nende tähelepanu juhitud nind nad vihastavad selle peale. Tegelikult nad on vihased, et nad ei oska lugeda.

Seega ma soovitan tolerntne olla. Nt. hoida läheduses aabitsaid ja neid jagada. Või neile kaastundlikult otsa vaadata ja vabandada, et teie asutusel ei ole kirja asemel pilti, et nad aru saaks mida ei tohi teha. Kel aega rohkem, võib nad sildi juurde käekõrval viia ning tähti õpetada. Kogume karmat veidi.