Ene kinkis mulle kunagi Garth Steini romaani The Art of Racing in the Rain. Ma pillisin esimese peatüki peale nagu väike laps. Sealt peale hakkasin hirmsasti kartma, et mu kõige vanem koer ei lähe loomulikku surma vaid pean ta magama panema. Minu hirm seisnes lihtsas küsimuses, kuidas ma tean, et on õige aeg? Kuidas ma tean, et nüüd ma lõpetan ta elu? Kuna see otsus ei olnud minu arvates minu teha siis ma eirasin ilmselget.
Loodan, et see aga kehtib kõigi kohta kes midagi sellist tegema peavad - te lihtsalt teate ilma kahtluse kübemeta millal on õige aeg. Täna oli.
Bella on neljas koer keda ma matma olen pidanud ja ma ütlen et teda oli tegelikult kõige kergem koerte taevasse lasta. Sest tema aeg oli ilma kahtluseta tulnud. Ja tal oli ilus elu.
Ta vihkas lennukeid, helikopterid ja vareseid ja alkoholi lõhna. Ja ta teadis alati kuhu kommid peidetud olid ja mis on "küpsis". Ja ilma temata ei oleks mul olnud Edmundit ega oleks Robertit.
Ma võin ateist olla aga ma loodan et doggy heaven on olemas. Kus võib lillepeenras magada ja muru üles kaevata.
Jää hüvasti mu kollane koer.
Loodan, et see aga kehtib kõigi kohta kes midagi sellist tegema peavad - te lihtsalt teate ilma kahtluse kübemeta millal on õige aeg. Täna oli.
Bella on neljas koer keda ma matma olen pidanud ja ma ütlen et teda oli tegelikult kõige kergem koerte taevasse lasta. Sest tema aeg oli ilma kahtluseta tulnud. Ja tal oli ilus elu.
Ta vihkas lennukeid, helikopterid ja vareseid ja alkoholi lõhna. Ja ta teadis alati kuhu kommid peidetud olid ja mis on "küpsis". Ja ilma temata ei oleks mul olnud Edmundit ega oleks Robertit.
Ma võin ateist olla aga ma loodan et doggy heaven on olemas. Kus võib lillepeenras magada ja muru üles kaevata.
No comments:
Post a Comment