Kui võtad looma

Koduloomi võttes peab alati seda otsust väga tõsiselt kaaluma. Peab arvestama raha-, aja- ja kohati ka verekuluga.

Tegin mina endale kodust pediküüri ja pildistasin rõõmsalt mu jalgu püüdvat kassi.

It's all fun and games kuni kellelgi veri lahti. Kasutasin nahapaksendite eemaldamiseks žiletiga pediküüri tarvikut kui kass mulle mängides käe vastu hüppas. Väike väärastus ja

 Ema kohtleb kassi siiamaani nagu mõnda Chicago kaaki, kes oleks nagu mulle noaga kallale tulnud.

Olgu see teile õpetuseks, kes kergekäeliselt looma võtavad!

Sügis ja Saima

Sügis on aastaaeg hingele - mitte kui sa endale kassi võtad.

Ma olen paadunud koerainimene. Mul on olnud elus 1 kass. Ta nimi oli Sitapea (jap!). Ta oli maailma kõige targem kass ja peale ta surma ei julenud ma ühtegi kassi enam võtta kuna keegi ei saaks nii hea kass olla. Ta nimi oli Sitapea, sest ta ei osanud surmani oma liivakasti tehtud hädale liiva peale kaapida ja ema õiendas ta kallal, et ta on "igavane sitapea" ja varsti ta reageeris ainult sellele. Mäletan, et üle tee naabritel oli peen valge kass nimega Killu. Õhtuti oli kuulda naabrinaise hella "kiis-kiis, Killu!" ja meie tepilt tuli "Sitapea tule SIIA!". Ta ei käinud kunagi laua peal ja oli üleüldse viisakas. Näiteks ma ei tohtinud valju häält teha, kui mu hääletoon tõusis, hüppas Sitapea mulle rinnale ja hakkas suhu mäuguma ja mind rahustama.

Nüüd mul on Saima.

Talle meeldib mu õla peal olla ja seal pea rippus magada kui ma loen või arvutis olen. Ma ei ole kunagi osanud hinnata koerte võimetust ronida - good dogs.

Et mu valvsus uinutada siis ta on hästi pehme käpaga ja ei küünista. Kui ta on sind selle peale "aawwww"-tamisega pehmeks teinud, lööb ta kohe hambad sisse.

Veel meeldib talle oma nina võimalikult kaugele minu ninasõõrmesse pista kui ma arvutis trükin. Talle meeldib parem ninasõõre.

Külmkapp meeldib talle ka. Kui see avada on ta kohe platsis ja alustab püksisäärest ronimist. Kui mul on pidžaama veel seljas, siis püksid kukuvad maha. Külmikust ei ole tore palja persega vorsti otsida.

Talendid - ärge tulge koju. NSWF

Avastasime emaga pühapäeva õhtul, et kohvikoor on otsas ja tahaks midagi magusat ka (siinkohal ma ei saa mainimata jätta, et maailma parim asi on Milka karamelliga šoks, made my angels themselves).
Seadsime siis suuna poodi. Riiulite vahel jäi kõrvu, et poes on keegi tähelepanu januline. Hirmus valjusti rääkimine ja sellised "fa-faa" laused käisid. Mõtlesin, et järgmine mandrikas, kes arvab, et on staar ja jätkasin oma poodlemist.
Kassas seistes aga paljastasid need kaks staari end meile lähemalt. Tegu oli siis sellise nutma ajava rokkariga, kellel käel aaaawsome tribal ja juuksed mustaks värvitud, endal blond habe ees. Nohh, tema oli selline pooleteise meetri mees, seega talle ma oleks veel kuidagi selle tähelepanu janu andeks andud. Aga teine staar - tema näol oli tegu selline igavese supinoku ja piimavuntsiga. Teate küll, selline keda sa alati 16aastaseks pead välimuse ja käitumise järgi. Isegi kui ta on 32.
Mõlemad talendid olid purjus. Piimavunts oli tegelikult purjus taseme ületanud, ta oli ikka juba end kunniks joonud. Piimavunts tervitas meid väga Ryan-Angelikult "jou jou jou eesti rafffas!!" ja avas kassas oma KIRSIsiidri pudeli, kuna "tal oli RAISK ilge janu, raisk". Kui poemüüja arvas, et ta võiks käituda veidi viisakamalt, saatis Piimavunts selle parimates aastates daami putsi. Seejärel rääkis ta meile, et Eesti on maailma kõige sitem koht ja soovitas meil kõigil putsi minna. Ja ei suutnud ära oodata kui ta jälle Rootsi saab, sest tal olla Eestist jummala pohhui ja me võisime korra veel putsi minna.
Siis oli asi selge, tegu oli välismaal pudrumägede ja piimejõgede ääres elava ehitajaga. Tahtsin sealsamas häbi pärast maha surra, olin sellist staari nii kurja pilguga vaadanud. Mida mina, tavaline Eestis resideeruv lihttööline ka asjast tean. Ma kõigest elan oma majas ja näen iga päev oma lähedasi. Temal on asi palju lahedam, temal on privileeg elada kuu aega 1 toalises korteris 5 samasuguse talendiga.
Kui mina, mats, lähen vabadel päevadel kuskile teatrisse või loodusesse jalutama, siis see staar tuleb Eestisse oma palka peene šnapsi ja ilusate Eesti piigade peale kulutama. Ta võtab elult viimast! Näha on ju, et raha pole kuskile lihtsalt enam panna ja maitse on neil kõrgelt arenenud. Mina ei oska kirsisiidrit ja Viru Valget nautida.

Tegelt ka, kui sa töötad kuskil välismaal ja Eestisse tulles oled selline effing munn, siis tead, mine putsi!

sügis!

Mulle meeldib sügis. Time for wellies and hoodies! Ja mu koertele meeldib sügis, sest siis on mõnus jahe jalutada ja keel ei pea mööda maad lohisema.

Ja siis on seened, Seened on lahedad. Nad pole liha ega kala. Naljakas, et nimestele meeldivad ohtlikud ajad. No kas just meeldivad, aga vähemalt need intrigeerivad meid.  Võtame kärbseseene  - see on ju ilus. Paelub silma ja paneb pilti tegema. Tavalisest riisikast ei vaimustu keegi võibolla nii palju. Loomadele ütleb kärbseseene punane värv kohe "EI". Inimesi aga see meelitab.People are wierd.

Ja värilised lehed on lahedad.

Sügis ei ole minu meelest kurb. Mulle tuletav sügis alati meelde, et loodus küll näiliselt sureb, aga kevadel tuleb taas tagasi. Kõik taastub.

Ja inimesi liigub vähem. Mul on töö vigastust - vabal ajal ma sooviks vaikust ja rahu ja võimalikult vähe inimesi.

Ja sügisel on mul aega lugeda - see on ka lahe.

Ja porilombid on ka lahedad. Tabasin kortega jalutamisel, et käin ikka nagu väike plika kõik lombid läbi.
Siinkohal meenub mulle super feel good lugu: Sigur Ros Hoppipolla. Hoppipolla on islandi keelest "lompidesse hüppama".

Ainuke suur miinus on koerte porised käpad. Kaheksa käpa pesu umbes 6 korda päevas muutub suht tüütuks.

Love is...

Läksime Koigi rabasse. Parklasse jõudes ja autost väljudes viskasin ma auto võtmed kuskile rohu sisse ja karjatasin "konnad!!". Roomasin siis maniakaalselt naerdes mööda maad, pihud konni täis. Ja mu kaasa korjas võtmed üles ja mõtles "täna on tavaline reede".

Vahel ma ei saa ise ka aru kui vedanud mul on. Mehega, mitte konnadega.

Sookaart*

*"Sookaart" on omaette nali. Olen unu- ja tuulepea nagu mu isa ning unustasin kord õppesõitu minnes maha oma sõidukaardi. Teine kord minnes ei tulnud papsile meelde asja õige nimetus ja peale mitut proovi puristas ta välja "Kas sul on su see....eee..krt...sookaart kaasas seekord?"

Ma ei ole kunagi feminist olnud. Ma arvan et rinnahoidjad on naisele liiga luksuslik ja praktiline kaup, et seda põletada. Tegelt aga olen ma maal kasvanud ja siin elamiseks peavad ilmselt kõik kõike oskama. Vähemalt minu peres. Usun et kui väga pingutada siis loen ehk ühel käel üles sellised igapäevasemad toimetused mida minu ema ei oska.

Nüüd olen aga ehmatusega avastanud, et ma pillun ikka väga tihti välja sõna "šovinist" ja seletan kuidas naistesse ebaõiglasemalt suhtutakse. Ja miks? Sest ma läksin autokooli. Täna ma pikalt mõtlesin asjade üle.  Ma olen kogu oma elu kuulnud 90% meeste käest, kellega mul on mingisugune kokkupuude olnud, et naised ei oska sõita. (On kindlasti veel lugematu arv asju mida me ei oska). Vot ei ole õiged juhid ja ongi kõik. Ja ma olen tagasivaadates täiesti kindel, et see oli ka üks põhjus, miks ma keskkoolis autokooli ei läinud. Ütlen küll, et raha polnud, aga selle raha oleks ikka kokku saanud. Ma lihtsalt arvasin kindlalt, et ma ei saa hakkama. Ja ma arvan seda tihtipeale ka nüüd. 

Sel aastal sai siis kõrini, et end ise sõidutada ei saa ning läksin ikkagi autokooli. Esimeses tunnis tuli kohe puhast kulda õpetaja suust. Kui räägiti alguse teooriat, et tuleb ennem sõitu kontrollida auto tehnilist seisukorda, siis õpetaja vaatas klassis olnud naisi õnnetult ja arvas, et piisab kui meie vaatame kas autol bensiini on. Teiel tunnil näidati õiget ja valet parempööret, vale oli (ma tsiteerin) "nagu naised ja pensionärid keeravad". Kolmandal rääkisime asulasisesest sõidust ja minu üllatuseks ei oska naised seal ka sõita.

Peale proovisõidul kuuldut tundsin rooli taha istudes, et mul on kõva puue, kuna ma olen naine. 

Peale paari nädalat olin ma siiralt üllatunud kui teooriaküsimustes ei olnud ikka veel sugudel vahet tehtud. Mõtlesin et mõni küsimus on ka selline. Umbes et "Kui iga ristmikul oleva auto roolis on naine, siis kellel on eesõigus?". Ilmselt on soovolinikud need asjad korda ajanud. Ma tänan.

Eks ma ikka pahandan ka omaette nende asjade peale. Aga ma leian et on päris mitu põlvkonda, või siis mitu tüüpi inimesi, kellele see mõtlemine on sisse kodeeritud. Ma olen kasvanud üles väga matriarhaalses peres, seega ma ei ole kunagi kahelnud kui suur võim naistel on. Võibolla pole ma ka sellepärast kunagi eriti põdenud kui keegi arvab (ma rõhutan arvab) et ma ei saa mõne asjaga hakkama kuna mul on kromosoomideks kaks X-i. Olen rõõmuga võimete kohaselt vastupidist tõestanud.

Kui me naised sõita ei oska, siis vähemalt meil on üks hea võte kuidas meeste peale oma kadedust välja elada. Ma nimetan seda "kui teed on valesti ja kui ei tee on ikka valesti" võtteks. Või vastates küsimusele "Kas midagi on valesti?" lihtsalt "Ei ole midagi". Ja hiljem saame vihaseks, et ei saadud aru mis meil viga on. Ärge arvake, et me lihtsalt ebaloogilised oleme. Me oleme lihtsalt kadedad, et me ei oska autiga sõita ja kasutame meeste vastu psüholoogilist piinamist. Kõigel sellel ebaloogilisusel on suur vandenõuline tagaplaan.

Kui me sõitma õpime korralikult, siis ehk lõpetame ära.

Koerte parfümeeria

Üks "toredaimaid" kinke koerapidamises on koerte armastus haisvate raibete vastu. Mmmmm. Mu mällu tulvavad sajad korrad kus ma haistan oma nüri inimese ninaga midagi kahtlast ja lähenen ühele oma koertest, et 3 sekundit hiljem öökida.

Mulle meeldib nii väga, et nad 90% juhtudest on selle tagasi mullaks pürgiva olluse endale kaela peale määrinud. Justkui mõnitamaks meid, kes me endale parfüüme täpselt samamoodi peale sirtsutame. Ja kui mina nende aroomi tunnen piisavalt tugevalt, et lihtsalt kuivi oksendamishääli teha, siis kui tugevalt nemad seda tunnevad? Mis siis kui nad tunnevad meie mitmekümne-euroseid parfüüme samamoodi nagu meie nende peale määritud jama?

Siis tuleb pesemise osa. Kusjuures oma kogemuste põhjal ei ole väiksema koera pesemine kaugeltki kergem. Ma mäletan kui me emaga taksi segu Tuksit pesime kunagi ja Tuks pani sisse seebitamist meie käte vahelt minema pani  nagu angerjas.

Kättemaksuks on mul hetkel aprikoosilõhnaline koertešampoon pruunidele(!!) koertele - paras neile!