Ainus asi, mida ma vanemaks saamise juure kardan (hetkel), on kortsud.
Läksin täna ökopoodi palmisuhkrut ostma ja vaatasin nende kreeme. Tuli abivalmis teenindaja oma abi pakkuda. Kurtsin siis, et talv on naha hirmus kuivaks muutnud ja mida tema soovitaks. Teenindaja soovitas sheavõid, sest see aitab kortsude vastu. Ma juba googeldan siin iluoppide hindu ja pangalaenuvõimalusi. Tänks, abivalmis teenindaja!

Palmisuhkruga mul meenu nali. Baaris töötades tuli klient uurima, et kas meil on ka suhkurava toonikut tema topelt Gin Tonic sisse panemiseks. Yeah, mate. That sugar was your main problem.

Iga kord, kui ma ei ole koerte söögi ajal kodus ja nad saavad söögi emalt, üritab mu noorem (ja juhuslikult veidi korpulentsem) koer mind veenda, et ta ei ole süüa saanud. See näitemäng on nii andekas, et ma tahaks talle selle eest iga kord maiust anda.

P.S, Ta ei ole paks, vaid tal on väga pehme karv (ja kilpnäärme alatalitus).

Eile poes kaupa kassalindile lappides hakkas endal ka naljakas. Ostsin torusiili, tampoone ja Twixi 4-packi. Kui endal said lekked peatatud ja torudest hakkas vesi uuesti alla minema, kulus magus marjaks ära. 

Õnn on väikestes asjades. Nagu see, et sul on keegi, kellele sa saad helistada ja rõveda nunnutamishäälega kuulutada, et sa nägid nummit põdrabeebit ja kes vastab sulle siiralt : "Väga tore".

Veidi üle kahe aasta tagasi pidi mu vanem koer teise ilma minema. Tal tuli krambihoog ja tagakeha halvatus. Robert oli siis 12aastane. Arstilt sai abi - Robertil diagnoositi südame suurenemine ja epilepsia. Ta võtab iga hommik ja õhtu tablette - need on pakitud imemaitsva pasteedipalli sisse. Mu noorem koer (kelle kogu eksistentsi eesmärk on süüa) on seda kohutavalt ülekohut kogu see aeg kannatanud. Tema ei saa ju pasteedipalli hommikul ja õhtul. Aga õnn on tema õuel. Ühel hommikul ei pilgutanud ta enam vasakut silma ja terve näopool oli halvatud. Pika uurimise järgi sai paika, et tal on äge kilpnäärme alatalitus - selle taga ka tema ülekaal. Aga metsa see kõik - nüüd lõpuks ometi saab ka tema iga hommik ja õhtu pasteedipalli! Victory!

kuidas lapsi traumeerida

Vaatasime kaasaga eile toredat filmi "Hunt for the Wilderpeople". Vahemärkusena ütlen, et filmi lõpus sain teada, et lugu oli inspireeritud raamatust "Wild Pork And Watercress", alati on tark ennem raamat läbi lugeda ja siis filmi vaadata :) (vist).
Anywhoo - vaatasime meie filmi, kui kõrvale tekkis mu kaaslase 8aastane poeg. Ikka ju vägev koos suurtega suurte filme vaadata. Mõistiku lapsena küsis ta ega seal verd lendama ei hakka. Kuna tegu oli siiski justkui ka lastele sobiva filmiga siis ma kinnitasin, et tema ainus mure saab olema see, et film on inglise keeles. 2 minutit hiljem toimus filmis seatapustseen - arteriaalset verd lendas. Laps jooksis.

Täna tööl

töökaaslane: oih, ma üritasin siia südame emotikoni teha aga tuli sad face
mina: story of my life

Häda ajab härja kaevu

Täna oli vaja mandril käija. Aga täna oli esmaspäev ja ma sain Game of Thronesi uut osa näha. Mõtlesin, et vaatan praamis. Aga mingi kevad on ja hirmus päike igalpool. Üldse ei näinud ekraanil midagi. Mul polnud kõrvaklappe ka, et salongi minna ja seal kuskil pimedas nurgas seda vaadata. No nii põnev oli ju ja ma ei saanud ka oodata! Kaasa siis pakkus pildid oleva lahenduse:

Ma palusin pilti teha, et ma näeks kui imelik see välja näeb kõrvalvaatajale. Ma otsustasin, et ilgelt imelik ikka, eriti kui teine inimene ka autos on. Aga no kamoooon, mul oli vaja vaadata. (Tormund+Brienne forever!)

Huvitav emadepäev oli. Ema sõna otseses mõttes suitsutas ming hommikul voodist välja. Sõin suitsust kipitavate ja vett jooksvate silmadega õues kuuse all oma võikut.

Tegu polnud üldse peretüliga. Eelmisel õhtul arutasime, et kuigi on õues soe siis majas kipub niiskeks ja peaks korra tuld tegema ahju. Ema abivalmilt tegi ennem minu ärkamist ka minu ahju tule. Aga lõõrid olid vist niisked ja õues polnd tuuleiiligi. Siis ärkasin selle peale üles, et kerget suitsuhaisu hakkas levima. Lõpuks oli kogu maja seda täis.

So had a fun day

Ma olen lühinägelik. Kannan ka prille, aga tihti on vaja fokuseerimiseks veidi kissitada. Kui ma tööl olen ja mul baaris laud istub, siis ma kissitan, et vaadata kuidas nende jookidega seis on. Huvitav, kas mõni klient vaatab, et miks ma neid pidevalt nii kahtlustavalt vaatan......

Olles isaga pidevalt haigla vahet käinud ja teda seal vaatamas käinud, mõistan, miks osad inimesed haiglaid vihkavad. Kui ikka silmad lahti käija ja mitte oma kinganinasi põrnitseda või ennast lifti peeglist imetleda, näeb palju.

Haigla personal on ikka omaette ooper. Isa on õedega alati hirmus rahul olnud, et toredad ja hoolitsevad (vähemalt tema kogemuse põhjal PERHis). Aga registratuur ja info on teine teema....

Aga vähem negatiivsust. Leidsime parklas õnnekombel vaba koha, mida hommikuti on raske teha. Parkisime ära kui äkki meie kõrvale jäi sinine kaubik seisma ja selle roolis olev vanem härra vehkis käega, et me akna alla laseks. Siis küsis, kas me oleme juba parkimispileti võtnud. Eitava vastuse peale ühmas ta "näe, võtke siis minu oma, mul jäi aega üle" ja andis meile 2 h kehtiva pileti. Meil oli sellest küll ja meel kohe rõõmus. Tore kui selliseid inimesi leidub. Must pay it forward.

Käisime ühel õhtul emaga tema isa haual, oli vanaisa surmaastapäev. Vanaisa haud ja kodune koht on meie kodust paarikümne minuti autosõidu kaugusel. Alati kui seda teed sõidame meenutab ema oma lapsepõlve ja kiikab tee pealt oma kodust kohta. See on nüüdseks varemeis ning pole enam tema ega tema pere omandis. See teeb mind alati veidi kurvaks, sest ma ei kujutaks ette, et 30 aasta pärast käiksin mina oma kodu eemalt kaemas, kuid ei saaks sinna enam tagasi minna.

Seekord meenutas ema oma vanemaid. Tee oli libe ja sõitsin aeglaselt, mis andis emale mahti vaadata milliste majade akendes valgust paistab, ehk siis kus veel sees elatakse. Tagasiteel näitas ta üksiku valge akna peale, mis oli teistest valgusallikatest üprsid eemal. Ta teadis, kelle tuli seal põles - mu vanaema viimane elusolev sõbranna. Ta pidi üksi elama. Ta tahab talle külla minna. Üheltpoolt tegi see kurvaks - elu maal sureb välja. Teistpidi tekitas minus jälle rõõmu see, et keegi teadis, kelle tuli see seal aknas paistis ning keegi mõtles ta peale.

Koerad on parimad

Seda blogi lugedes saab ilmselt aru, et mulle hirmsasti meeldivad koerad. No nad kohe on nii vahvad tegelased. Mulle meeldivad koerad rohkem kui osad inimesed.

Eile pidin kaasa noorema lapse ta klassiõe juurest ära tooma, kus lõppes nende vastlapäeva üritus. Jõudsin sinna, asusin võõrustajaga viisakasse ja sotsiaalnormidest kinnipidavasse vestlusesse kui ilmus koer. No see oli kõige ägedam koer ever! Pakkusin kohe välja, et vahetan koera kaasa poja vastu. Kahjuks ei olnud võõrustaja ja kaasa poeg sellega päri (koer oleks raudselt olnud). Ja siis hakkasin koeraga rääkima ja teda paitama, unustades oma vestluse teiste inimestega ära. Kindlasti jäi minust naljakas mulje. Aga vahet pole - got to pet a dog!

Väljas on torm ja vihma sajab horisontaalselt. Koer tahtis õue. Läks trepini - nägi ilma ja pigistas lihtastesse ning magab diivanil edasi.

Kooli minnes ja tulles nägin pargis tiikide peal jälgi. Ma ka nii väga tahtsin proovida. Üle tiigi jalutada ja veits liugu lasta. Aga siis ma mõtlesin, et jube piinlik oleks kui ma sisse kukuks. Eriti kuna ma olen täiskasvanud õppija (äkki jäljed olid kõik lähedaloleva põhikooli 2. klassi juntsude omad). Koju sõites mõtlesin, et eks see vanus annab ikka tunda, nii kaalutletud mõtlemine. Nüüd kripeldab, sest ma ei taha vana olla. Homme ronin esimesele jääle, mida näen.