kui mitu inimest elab sinu sees

Kui ma varem mõtlesin, et mul on kaks poolt, nagu mündil. Isegi mu juuksed on vasakult poolt lokkis ja vallatud ja paremalt poolt eeskujulikult ja konservatiivsed. Üks isik on Kadri ja teine Kidra - aga kuna nad kippusid omavahel jube sarnased olema, siis ma ikka kohati kahtlesin selles teoorias.

Ma pigem arvan, et mul on esmased mõtted, teisesed mõtted ja vahel lausa kolmandad mõtted. Et kui sa midagi vaatad ja teed - formuleerid arvamuse selle kohta ja siis tuleb veel üks hääl, mis analüüsib neid esimesi mõtteid ja toob erapooletult välja vead. Ja kui olukord on jube keeruline, tulevad kolmandad mõtted, aga siis ma pean juba pikali heitma. Basically - näide: oled riidepoes, su ees valib korpulentne noor neiu endale 5 suurust väiksemad teksad. Esimene mõte - dude, you're too fat for those. Teine mõte - kus sa tead miks ta need võttis, äkki motivatsiooniks vormi saada, ära ole pealiskaudne. Ja kolmandad mõtted räägiksid sulle 2. astme diabeedist ja Prader-Willi sündroomist.

Ja ma olen tänulik, et ma peas hääli kuulen - kui ebatervislikult see ka ei kõlaks. Sest muidu ma oleks üks neist, kes ajavad koera alla ja jätavad ta kraavi surema, või vaatavad ükskõikselt jääl libastunud vanainimese poole, mõtlematagi aidata, või kes on lihtsalt asshole'id.

Vahel need mõtted tekitavad endale lihtsalt üpriski reaalseid alteregosi (kostüüme öiseks kriminaalide jahtimiseks ma veel õmblema pole hakanud). Aga mis oleks elu ilma veidikese hullumeelsuseta. We all like to pretend a little - et kutt, kellesse me salaja viimased 5 aastat armunud oleme, märkab meid. Et meist saavad järgmised suured rockstaarid. Et me rajame eduka turismitalu või ostame Koluvere piiskopilinnuse. Ja ma arvan, et üks asjalik alterego võib nende unistusteni jõudmiseks kausuks tulla. Või siis aidata sul lihtsalt veidi parem inimene olla ja veidi rohkem näha. Nii et pane julgelt mõni päev enne väljaminekut peegli ees üks nähtamatu Batmani mask või Ooperifantoomi näokate ette, omanda natuke julgust või üks iseloomujooneke, mis sul puudu on ja tee midagi, mis tunned, et tegemata on.

Kuidas sa tead, et oled liiga palju filme vaadanud?

Easy-peasy: näed unes midagi sellist nagu mina vastu tänast hommikut.

Magama sain hilja, tegin babysittingu gig-i. Uni tuli vist alles 2:30 peale, ärkasin kell 5 uuesti, et koertega grupiviisiliselt pissile minna ja alles siis tuli sügav uni peale ning film hakkas jooksma

Ma tutvusin Ryan Reynoldisiga kuskil kohvikus, hakkasime käima ja puha. Aga oh õnnetust, maailma oli tabamas apokalüptiline torm. Inimesed naelutasid aknaid kinni ja ronisid keldritesse. Järgmine stseen oli juba vist paar kuud hiljem, sest maailmalõpp oli käes ja me pesitsesime mõisas. Mina koos oma moovie staarist peikaga olime toas nr 9. Mõis oli n.ö kommuun ellujäänutele, liidriteks "pahad" kes elasid muidugi kõige ülemisel korrusel. Kõige suurem ninamees oli keski sakslanna.
Koeri ei tohtinud olla, aga mul oli Sandy peidetud tuppa nr 7. Me plaanisime pahad troonilt kukutada ja omasime illegaalseid relvi. Midagi oli meil seal toas veel, mida mitte keegi näha ei tohtinud, muidu oleksime busted olnud. Ja selle peale tormasidki kaks "pahade" sabarakku meie tuppa, ning me olime sunnitud nende piinad lõpetama. Oli ka geniaalne masterplan laipadest vabanemiseks, aga seda ma kahjuks enam ei mäleta.
Rõdult paistis teine hoone - täiesti lagunenud, ja hoone oli täpselt mõisa peegelpilt, kus me elasime.

Kõige jaburam osa? Üleval korrusel viidi läbi günekoloogilisi läbivaatusi. Günekoloogideks kaks identsed vanameest hallis pintsakus ja mustade portfellidega. Peale ärkamist taipasin, et tegu oli Julian Richingsi mängitud Surmaga Supernaturali seriaalist - teda oli lihtsalt kaks. Millegipärast eskortisin mina naisi sinna vastuvõtule.

Then all hell broke loose ja meie plaan ülestõusu korraldada paljastati. "Pahade" hitman tungis meie tuppa, nagu õigele hollivuudikale kohane oli mul alles 1 kuul. Aga mu püstol ei tahtnud sihtmärgi peal püsida. Lõpuks hitman vaatas mind ja tuli välja, et ka tal on 1 kuul, ning ta lasi selle ilma tulistamata pidemest välja ja tormas vihasena minema. Mina jooksin talle järele, et teda suudelda (ilmselt ma tüdisin unes juba tekkinud boyfriendist ära).

Ja siis õnneks äratas mind telefonikõne.

TÕLGENDAGE SEDA!! I dare you!

Parem maailmavalu kui spliin

Öö keerutas mind kookonisse, magasin sisse, lõikasin end kujutletava matšeetega ebareaalsuse köidikutest vabaks    -   ja nagu mainitud avastasin, et ma rsk magasin sisse. Oma linnupesa meenutava juustepuhmaga ootasin õnnetult oma ride'i, lugedes National Geographicut. Ja KÕMM- see neetud maailmavalu tabas mind nagu 10 tonnine veok. Lugedes artiklit Kenya maailmas ainsa omalaadse elevantide varjupaiga kohta võttis nagu gei mehel, kes maailma kõige kaunimat magustoitu näeb, pisara silma. Midagi seal puges naha vahele ja torkas hinge. Need väikesed elevantsid, kelle ema tapeti vaid ta võhkade pärast, keha jäeti maha, looduse koristada. Ma ei tea miks, aga vantsid on mulle alati südamisse läinud, oli ka Londiste üks mu lemmik raamatutest.

Elevantidel on ääretult arenenud empaatiavõime, geneetiline mälu ja nad on sotsiaalsed loomad. Kari leinab iga surnud isendit, surnukeha kaetakse mulla, lehtedega. Ema ei lahku surnud poja juures päevi. Ja nad mäletavad kus nende surnud on, käies kuid nende surnukehade juurdes, puudutades nende luid oma lontidega, luues surnute juurde oma rajad.

Seega toob mulle igastahes nutu kurku lugu 3 kuusest vantsis, keda üritati koos emaga tappa ja kelle peas oli sügav haav, mis lõhkus ta siinused, nii et ta ei saanud oma londiga vett juua. Sellele järgneb ka kohe kohutav viha -  nende inimeste vastu. Suur osa salakütte on aafriklased. Vaadake mis meie materiaalne mõtlemine ja raha nendega teinud on. Nad hävitavad oma loodust, tapavad mõttetult selliseid aukartusäratavaid helli loomi. Ja siis muidugi on lihtsalt kamp idioote, kes ei mõista muud kui raha ja näopeksu. Mulle ei mahu see pähe.

Kui ma tahan nutta vantsi pärast või 4 cm pikkuse rohukonna pärast, kellele on koiva peale astunud, siis kurat võtaks teen seda, olen uhke ka selle üle!

Jevgeni Onegin kannatas spliini käes - ei tundnud ta elu üle rõõmu, ega ka mitte huvi selle vastu. Kutil oli lihtsalt pohhui. No olgem ausad, tol ajal oli see ka peen haigus  - võis lausa uhke selle üle olla. Today not a single fuck was given ja olidki elu huvitavaim dude. Tänapäeval - ma isiklikult ei tea kas see teeb sind huvitavaks või lihtsalt selleks musta riietatud kutiks nurgas, et suitsu tõmbab ja kellel siiralt kõigest suva on. Midagi sind eriti ei mõjuta, lendled läbi ilma, ei tungi sulle hinge teiste kannatused või enda probleemid.

Seega ma valin maailmavalu, peale nuttu tahan ma vähemalt midagi ära teha! Nagu Dave Grohl ütles - the kids in my time used to fight for their rights, nowadays they just cry.

Vaata oma mätta ostast kaugemale, ja kaugemale kui meie väike konnatiik. There is a hell of a lot more important things out there. Ja mõtle kui sa uut plasmatelekat ostma hakkad, et Aktuaalset Kaamerat veel realistlikumalt näha, sest sa kurat ilmselt ei kuula, mis uudistes rääkitakse niikuinii. Anna see raha parem mujale - in the end, karma is gonna get you. It's up to you if you pay a fine or get a prize.

Inglitest ja deemonitest

Täna keeldusid ühed kliendid arvet maksmast, sest summa oli 666 - pidin siis arve summa muutma 667-ks, siis hingati kergendatult. Aga kahju vist tegin ära, kui nende jahmatunud nägusi lugeda. Ei tea kas mu enda sarved ja saba paistsid välja?

Meenus dokumentaal Religous (mida soovitan vaadata) kus siis räägiti uskliku mehega - jumalat uskus, jõuluvana mitte. Et siis mehike, kes 6 miljardi inimese mõtteid (ilmselt on küll number väiksem, paganaid ta ei kuula ju) lugeda suudab ja palveid kuuleb on reaalne, aga kõigile kinke toov jõulumees mitte.

Mu usklikud vanatädid õpetasid mind pisikesena palvetama, tegu ei olnud muidugi igaõhtuse õhtupalvusega, vaid kasutasin siis "selle tavas oleva onu" teeneid kui mu taksi kaduma läks. Ja ma ei mäleta, et ma sõna Jumal oleks kasutanud, mul oli Taevaisa ja ma ei suuda meenutada miks. Aga ilmselt ma polnud usklikuks loodud, sest minu jaoks leidis koera siiski mu enda isa üles, kes kohta, kus koera nähti, oma jope jättis. Ja hommikul korjasime jope koos koeraga üles. Ja jõuluvana ma uskusin kauem kui Taevaisa.

Mulle meeldib omi asju uskuda, ühtigu nad siis ükskõik kelle teiste uskumustega. Mulle meeldib uskuda, et "nalja silmaga" koerad näevad rohkem kui teised. Kui mu vanaema talvel suri, siis mu neljasilmne koer Eddie ei lahkunud üle 12 tunni mu voodist ja mitmeid kordi tõstis pea ja jälgis midagi mööda tuba liikuvat.

Mulle meeldib uskuda, et hingedepäeval tulevad meie esivanemad meid külastama.

Mulle meeldib uskuda, et siin maailmas on rohkem kui keemia, füüsika ja matemaatika suudavad tõestada.

Mulle meeldib uskuda, et looduses on omad hinged.

Ja eriti meeldib mulle uskuda karmasse - ma olen elav tõestus.

Ja mulle meeldib kangesti ristikusku õõnestada ja mõistatada, miks keegi seda maailma vanimat reklaamitrikki uskuma peaks.

How to let go

Ja miks mõnedele inimestele on see võimatuna tunduv ülesanne?

Ma kipun arvama, et just väikeses kohas elamine on andnud eriti hea nägemuse inimestest, kes ei taha lahti lasta 50aastat tagasi valesti öeldud lausest, või perekondadevahelisest vimmast. Olgem ausad, enamasi oli tegu „mis naabri Juula meite Tiina kohta ütles!!“ ja vimm siginenud riidekapist, mille vanatädi „valesti“ pärandas. Aga ärgem siis olgem nüüd väiklased, neile inimestele on need hiiglaslikud probleemid, mis täidavad osa nende päevast. Võibolla mõni indiviid lausa ärkab varem, et saaks päeva jooksul kauem viha pidada. Selles žanris meeldib mulle olla kõrvalvaataja ja jalgu kõlgutades natuke omaette itsitada – igaühel peab oma hobi olema. Ja mis on üks suguvõsa ilma korralikku verevaenuta, ükskõik mis siis selle seemneks oli.

Siis on inimesi, kes ei suuda vanu asju ära visata. Tunnen end eriti lähedalt puudutatuna, kuna mu vanatädil on isegi ta pudipõll alles. Kõikide oma riiete, tekkide, kasutamata kangaste ja 387 talvemanti hoidmiseks vajab ta kõigest 4 kahe poolega ja ülemise korrusega riidekappi ning kahte pööningut.  Minu meelest on nii vabastav ühel vihmasel päeval kapid laiali tõmmata ja tarbetut kraami ära jagada või minema visata. Sinna juurde kuulub muidugi kohutav enesevihkamine, kuna mingi hetk ma ei saa aru, mis mul 48 erineva kehakreemi ja 29 muu mögina (mida ma olen korra kasutanud) ostmisel arus oli!

Ja kõige raskem juhus – inimesed, kes ei oska teisest inimesest lahti lasta. Muidugi on siin kaks raskusastet: lihtsalt mitte ülesaamine, kuid teise inimese rahule jätmine ning full on ragin lunatic behavior, kus sa lihtsalt ei jäta inimest rahule ja become obsessed.  Ma ei ole sellest aru saanud, kõigest vast ei peagi, aga kuna olen sellega mingi elu keerdkäiguna korduvalt kokku puutunud (nii ühe kui teise varjandiga), siis tahes tahtmata paneb see mind mõtlema, miks inimene nii teeb. Siiani ma olen jõudnud järeldusele, et suuresti vist aitab kaasa oma elu igasugune puudumine. Siis kättemaksuiha. Siis tagasisaamine kinnismõte ja lõpuks lihtsalt kinnismõte. Ja vahel kurvalt madal enesehinnang, et what if I will never find someone better.  People – just let go! Iga asi saab kunagi läbi, me kohtame oma elus erinevaid inimesi, kellega ühel või teisel põhjusel kaotame kontakti, mõnda mäletame, mõnda mitte. Ole tänulik, et eluteed ristusid (okei, okei, mõnel juhul tänulik, et need lahku läksid) ja ela edasi ja oota põnevusega tulevikku, kui sa olevikuga rahul ei ole. Mulle meeldib laulukatke: forgetting you, but not the time.  

Igaüks leiab oma sadama kui ta seda tahab, mõni tahab ekselda või vales sadamas prassida – olgu see siis nende kaotus.

-------------------------------------------------------------------------

Mängivad pillid, kuu on vees,
siin on sadam, meremees.

Laev on sadamas terve öö,
laud on kaetud - võta ja söö!

Viin on klaasis, käsi on soe,
homme ja ülehomme ei loe.

Tule ja tantsi, põrand on kuum,
aeg on lühike, lõpmatu ruum.

Lõpmatu meri. Siin on saar,
alati kaotanu võidukaar.

Tiivad saarte vahele sild,
iga täht on päikese kild.

Kiludest kokku mosaiik,
kuigi su võit on ainult viik.

Kuu on kõrgel, kaugel on kants,
neeme lõpuni jätkub tants.

Neeme tipul on murdunud aer.
Naera, Odysseus, elu on naer!

Lõpuks, meremees, siin on maa,
siin on sadam ja Nausikaa.