Ja miks mõnedele inimestele on see võimatuna tunduv ülesanne?
Ma kipun arvama, et just väikeses kohas elamine on andnud eriti hea nägemuse inimestest, kes ei taha lahti lasta 50aastat tagasi valesti öeldud lausest, või perekondadevahelisest vimmast. Olgem ausad, enamasi oli tegu „mis naabri Juula meite Tiina kohta ütles!!“ ja vimm siginenud riidekapist, mille vanatädi „valesti“ pärandas. Aga ärgem siis olgem nüüd väiklased, neile inimestele on need hiiglaslikud probleemid, mis täidavad osa nende päevast. Võibolla mõni indiviid lausa ärkab varem, et saaks päeva jooksul kauem viha pidada. Selles žanris meeldib mulle olla kõrvalvaataja ja jalgu kõlgutades natuke omaette itsitada – igaühel peab oma hobi olema. Ja mis on üks suguvõsa ilma korralikku verevaenuta, ükskõik mis siis selle seemneks oli.
Siis on inimesi, kes ei suuda vanu asju ära visata. Tunnen end eriti lähedalt puudutatuna, kuna mu vanatädil on isegi ta pudipõll alles. Kõikide oma riiete, tekkide, kasutamata kangaste ja 387 talvemanti hoidmiseks vajab ta kõigest 4 kahe poolega ja ülemise korrusega riidekappi ning kahte pööningut. Minu meelest on nii vabastav ühel vihmasel päeval kapid laiali tõmmata ja tarbetut kraami ära jagada või minema visata. Sinna juurde kuulub muidugi kohutav enesevihkamine, kuna mingi hetk ma ei saa aru, mis mul 48 erineva kehakreemi ja 29 muu mögina (mida ma olen korra kasutanud) ostmisel arus oli!
Ja kõige raskem juhus – inimesed, kes ei oska teisest inimesest lahti lasta. Muidugi on siin kaks raskusastet: lihtsalt mitte ülesaamine, kuid teise inimese rahule jätmine ning full on ragin lunatic behavior, kus sa lihtsalt ei jäta inimest rahule ja become obsessed. Ma ei ole sellest aru saanud, kõigest vast ei peagi, aga kuna olen sellega mingi elu keerdkäiguna korduvalt kokku puutunud (nii ühe kui teise varjandiga), siis tahes tahtmata paneb see mind mõtlema, miks inimene nii teeb. Siiani ma olen jõudnud järeldusele, et suuresti vist aitab kaasa oma elu igasugune puudumine. Siis kättemaksuiha. Siis tagasisaamine kinnismõte ja lõpuks lihtsalt kinnismõte. Ja vahel kurvalt madal enesehinnang, et what if I will never find someone better. People – just let go! Iga asi saab kunagi läbi, me kohtame oma elus erinevaid inimesi, kellega ühel või teisel põhjusel kaotame kontakti, mõnda mäletame, mõnda mitte. Ole tänulik, et eluteed ristusid (okei, okei, mõnel juhul tänulik, et need lahku läksid) ja ela edasi ja oota põnevusega tulevikku, kui sa olevikuga rahul ei ole. Mulle meeldib laulukatke: forgetting you, but not the time.
Igaüks leiab oma sadama kui ta seda tahab, mõni tahab ekselda või vales sadamas prassida – olgu see siis nende kaotus.
-------------------------------------------------------------------------
Mängivad pillid, kuu on vees,
siin on sadam, meremees.
Laev on sadamas terve öö,
laud on kaetud - võta ja söö!
Viin on klaasis, käsi on soe,
homme ja ülehomme ei loe.
Tule ja tantsi, põrand on kuum,
aeg on lühike, lõpmatu ruum.
Lõpmatu meri. Siin on saar,
alati kaotanu võidukaar.
Tiivad saarte vahele sild,
iga täht on päikese kild.
Kiludest kokku mosaiik,
kuigi su võit on ainult viik.
Kuu on kõrgel, kaugel on kants,
neeme lõpuni jätkub tants.
Neeme tipul on murdunud aer.
Naera, Odysseus, elu on naer!
Lõpuks, meremees, siin on maa,
siin on sadam ja Nausikaa.
siin on sadam, meremees.
Laev on sadamas terve öö,
laud on kaetud - võta ja söö!
Viin on klaasis, käsi on soe,
homme ja ülehomme ei loe.
Tule ja tantsi, põrand on kuum,
aeg on lühike, lõpmatu ruum.
Lõpmatu meri. Siin on saar,
alati kaotanu võidukaar.
Tiivad saarte vahele sild,
iga täht on päikese kild.
Kiludest kokku mosaiik,
kuigi su võit on ainult viik.
Kuu on kõrgel, kaugel on kants,
neeme lõpuni jätkub tants.
Neeme tipul on murdunud aer.
Naera, Odysseus, elu on naer!
Lõpuks, meremees, siin on maa,
siin on sadam ja Nausikaa.
No comments:
Post a Comment