Täna keeldusid ühed kliendid arvet maksmast, sest summa oli 666 - pidin siis arve summa muutma 667-ks, siis hingati kergendatult. Aga kahju vist tegin ära, kui nende jahmatunud nägusi lugeda. Ei tea kas mu enda sarved ja saba paistsid välja?
Meenus dokumentaal Religous (mida soovitan vaadata) kus siis räägiti uskliku mehega - jumalat uskus, jõuluvana mitte. Et siis mehike, kes 6 miljardi inimese mõtteid (ilmselt on küll number väiksem, paganaid ta ei kuula ju) lugeda suudab ja palveid kuuleb on reaalne, aga kõigile kinke toov jõulumees mitte.
Mu usklikud vanatädid õpetasid mind pisikesena palvetama, tegu ei olnud muidugi igaõhtuse õhtupalvusega, vaid kasutasin siis "selle tavas oleva onu" teeneid kui mu taksi kaduma läks. Ja ma ei mäleta, et ma sõna Jumal oleks kasutanud, mul oli Taevaisa ja ma ei suuda meenutada miks. Aga ilmselt ma polnud usklikuks loodud, sest minu jaoks leidis koera siiski mu enda isa üles, kes kohta, kus koera nähti, oma jope jättis. Ja hommikul korjasime jope koos koeraga üles. Ja jõuluvana ma uskusin kauem kui Taevaisa.
Mulle meeldib omi asju uskuda, ühtigu nad siis ükskõik kelle teiste uskumustega. Mulle meeldib uskuda, et "nalja silmaga" koerad näevad rohkem kui teised. Kui mu vanaema talvel suri, siis mu neljasilmne koer Eddie ei lahkunud üle 12 tunni mu voodist ja mitmeid kordi tõstis pea ja jälgis midagi mööda tuba liikuvat.
Mulle meeldib uskuda, et hingedepäeval tulevad meie esivanemad meid külastama.
Mulle meeldib uskuda, et siin maailmas on rohkem kui keemia, füüsika ja matemaatika suudavad tõestada.
Mulle meeldib uskuda, et looduses on omad hinged.
Ja eriti meeldib mulle uskuda karmasse - ma olen elav tõestus.
Ja mulle meeldib kangesti ristikusku õõnestada ja mõistatada, miks keegi seda maailma vanimat reklaamitrikki uskuma peaks.
No comments:
Post a Comment