Fotograafia. Pisik sai päritult mu isalt - papitolt. 

Kõrvalpõikena - isa sai papsist papitoks vist aastal 2004, kui Chealsea mind "reetis" ja vaikselt juba paar aastat salajane Liverpooli fänn olin. Ja siis tuli Xabi Alonso. Unustamatu 2004/2005 UEFA Champions League finaal...... Ja Papitoks ta sai

Papitol on tosin nahast fotoabumeid, kus lehtede vahel fotosi ühksteise embusest eraldamas too krõbisev paber. Albumid on täis tema noorepõlve hetki. Vahele eksivad ka loodusvõtted. Isal on 5 vana kaamarat ja mul oli au temaga ka pilte kodus ilmutada. Too hetk jäi kodus ilmutamise jaoks ka viimaseks. Meie pimikust sai koerte pelgupaik kui nad erakordselt sopased olid ja veidi "kuivama pidi". Uks läks eest ja pimik jagati kaheks kuudikeseks kus kummalgi oma koht.

Mingil mulle tuvastamatul ajal (1997-1999), sai isa endale tema ema nimel olnud mingid vene aegsed võlakirjad/aktsiad. Ma siiralt vabandan, sest tean, et ei tabanud nende õiget nime. Nende eest saadud raha eest ostis ta ema mälestuseks fotoka. Kasutasin ka mina seda pilvede pildistamiseks and what not.

Oma esimesel töökohal alustades soetasin endale oma isikliku digiga, aasta oli siis alles 2007 ja masinaks Olympuse µ-mini. Oo milline forograafi karjäär mind ootas. Need "kavalad" makrod ja artistlikud päikseloojangud. Peale veidi võimekama digika soetamist (ikka Olympus) leidsin, et ega mul ikka andi põle. Klõpsutasin oma rõõmuks ja sain ka nii mõnegi huvitava kaardiga hakkama. Ühel uusaasta ööl panin ta statiivine ilutusestikku ja perefoto ootama ning kass ajas selle ümber, lõhkudes aku kinnituse. Sain temaga ikka vaikselt hakkama, aga südames põksus soov ikka millegi uhkema järele. Mis kindlasti mu oskused paljastaks.

Nii sai soetatud esimene peegelkaamera, mis oli mu omandis tervelt 4-5 kuud kuni ta veelgi traagilisema lõpu leidis. Tegu oli ikka Olympusega. Otsustasin alla anda. Tuhin ja kirg oli suur, aga andest ja pühendumusest jäi puudu. Olegm ausad, andest ennekõige. Meenus mu inimõpetuse tund kus küsimus oli, et kas arvad, et firmamärgiga ketsid teevad sind korvpallis paremaks kui ilma firmamärgita ketsid. Vahet ei ole millega pildistad. Kui artisti kaamera taga pole, siis pole.


Kõige õudsam on, et ma ei oska ikka alla anda. Pähe lööb üle nädala plaan uus peegelkaamera soetada kui oskan raha kokku hoida. Seekord küll teise firmamärgi. Mitte usust paremaks saada. Vaid ehk see peab kauem vastu.


Moraal, kui seda siin on  - siis tõelist annet ei peata miski. Olgu sul 7 megapiksliline "seebikas" või sate of the art peegel-fotikas. Loeb vaid üks asi. (Või siis ka hea Photoshopi käsitlusoskus.) Irooniliselt on ju minulgi alles too esimene pisike digikas. 


Ma olen abitsioonidest uueks Sven Zacekiks või Remo Savisaareks saamisest loobunud. Eesmärk on vaid mõnel suvehommikul tõesti kell 5 ärgata, et põtra kogu ta ilus kohata - fotokaga või ilma.

Pole ilmselt see fotograafia karjäär  minu jaoks. Aitab jälle Einstein, kes ütles: " Everybody is a genius. But if you judge a fish by its ability to climb a tree, it will live its whole life believing that it is stupid."

Ma ikka armastan forograafiat ja vaatan teiste töid. Aga eks minu anne peitub mujal.

Need vanad pildid

Pildid. Olgu nad su majast kui õunapuu, mille otsas sa trunisid veel alles oli või su kekskooli lõpetamisest kui sul too soeng oli. Minu jaoks on nad väikesed wormhole'id tagasi just sellesse hetke. Tuleb meelde mõni hea mälestus või naljakas juhtum. Kuna mu sõbrad vist ei hindaks kõrgelt kui ma siin nende pilte lahkan, siis toon mõne enda pärli.

Siin olen mina 007 persooni omastamas. Mis mul selle pildiga meenub? See müts oli triibukaubamajast ostetud ja top ka (eks siis sellepärast tuli ka poosetada) Aga antud triibukaubamaja käis meil naabri juures, kuna müüja oli naabri sõber ja küla kogunes sinna ostlema. Alati oli jube põnev.
Kus ma selle mängupüstoli sain, või miks mul see oli, seda ma kohe üldse ei mäleta. Aga näe, meenub see lapsepõlve suvi kui sul oli 3 kuud mureta ringilaskmist segatuna kodus rohimisega. But it was AWSOME! Kui ma algkoolis käisin (pilt on sel aal tehtud) saime meie ikka mai viimasel nädalal vabaks ja oligi 3 kuud vabadust.

Siin aga oli vist aasta 2008 algus. Sõbranna Helen õppis Türi kolledžis ja ma käisin tal jaanuaris külas. Mis mulle meenub? Heleni killer lasagnje, millest ma ennest ägisemiseni täis sõin. Et ühika kõrval oli tuletõrje, mis nii mõnigi kord keset ööd või vastu hommikut sireenide huilgades väljakutsele läks. Kui vahva meil Heleniga seal koos igavleda oli - seda on alati parem koos kui üksi teha. Kuidas me ei leidnud veinikorgitseri ja ma avasin punast veini noaga ja füüsika seadused tuletasid end kiirelt meelde kui kork juba täis pudelisse suruda. Nimelt tuli siis punase veini kosk mööda valgeid köögikappe. Kui koristamise lõpetasime, tulid teise boksi tüdrukud ja tagastasid korgitseri.....

Ühesõnaga, neid pilte on nii tore vahel vaadata, kas siis arvutist või albumist. Naerda, vahel veidi nukrutseda ja lihtsalt meenutada. Ma ei viska pilte minema või kustuta neid väga kergekäeliselt ära. Mulle meeldib, kui peale nende mälestuste mis mu peas on saan ma ka midagi reaalsemal vaadata. Talvel suve meenutada. Suveõhtul lapsepõlve suvesi meenutada -  kui tõmmudena mereääres tunde veetsime. Neid hetki meenutades tuleb sõõrmetsesse selline mõnus soe nostalgia hõng, milles segunevad soojad suvelõhnad killukese tolmuga ja meenutades tundub tolleaegne päike kuidagi oranžimalt meie peale paistmas. Oma vanade lemmikloomade pilte vaadata ja nende lugusi meenutada või kellegiga jagada.
Ojaa, ma olen sentimentaalne. Aga mulle meelib seda olla nii hooti, mitte kogu aeg. Ja neil mälestustel on tänapäeva minale üllatavalt palju tarka öelda ja meelde tuletada.

Nii et kraamige mõnel ühtul, nägu täna, kui akna taga möllab torm, oma vanad reliikviad välja ning naerge, nukrutsege, igatsege ja meenutage. Does the soul good.

ikka seesama eestlaste teema

Klienditeeninduses puutud alati huvitavate karatkteritega kokku. Millegipärast on 10 ebameeldiva kliendi seast vähemalt 7 eestlased. Nagu mulleseda kurtes öeldi, siis eestlane ongi see, kes astub elus esimest korda kuskile poodi sisse ja ei saa aru, miks talle "sõbrahinda" ei pakuta.

Mõnikord ollakse lihtsalt sirgjooneliselt harimatud ja ikka kisatakse edasi. Ma häbeneks oma ignorantsust. Näide:  Kuna see võib olla raketiteadus, nagu ma täna aru saan, siis seletan veidi restorani telgitaguseid. Vaadake, tegu on ÄRIettevõttega, mille eesmärk on üllatuslikult kasumit ehk raha teenida. See tähendab, et iga endast lugupidav või matemaatikat oskav restorani juhtkond müüb lõuna/õhtusöögi ajal sama laua kaks korda välja kui see vähegi võimalik. Selleks on sel alal kogenud, st. pikemalt kui paar kuud töötanud inimesed arvestanud välja kaua ühel või teisel juhul söömiseks kulub. Seda ei tehta euronormide järgi, vaid puhtast aastate pikkusest praktiliest kogemusest. Näide ise jätkub: paarike broneerib laua väga väga kiirel õhtul ja otsustab 24 h ette teatamisega aega muuta. Kuna see kahjuks võimalik pole, siis ajab mees oma rinna kummi ja sõimab teenindajaid "kas te tahate öelda et ma ei saagi lõpmatult seal lauas istuda, kas te kavatsete paluda mul ööseks lahkuda???". Sest inimene tõesti arvas, et kui vabu aegu pole, siis neile söödetakse ruttu kört-mört sisse ja visatakse 30 mintsaga välja. Olgu - on ka neid kohti, kuid seepärast soovitangi ennem selgeks teha mis kohaga tegu, ennem kui minna. Oleme piisavalt neid enda peale vihaseid inimesi kohanud, kes sügavamalt lugemata endale vale restorani, hotelli või SPA valinud. See enda-viha ei ole siis enam ammugi enda oma, vaid läheb tipina kohe ka kordistatult ikka teeninajatele. 

Ma ei ole snoob siinkohal. Aga inimesi on erinevaid - mina ei tunneks end diskoteegis mugavalt, teine ei tunne end pubis hästi. Üks ei saa aru miks veini eest üle 3 EUR välja käija, teine ei lähe restorani, kus vähemalt 6 leheküljelist veinikaarti pole. 

Näide 2 on inimesest, kes soovib oma meile ikka veel ühe iganenud ja aleglise .ee-ga lõppeva konto peale ja siis sõimab kui näeb kirja moonutatult. (PS. kel veidi arenenum konto mõnes teises kohas, neid moonutusi ei saa).

Vanasti oli raske rahulikuks jääda selliste inimestega, ikka kripeldas sees, et kuidas saab nii lammas olla. Aga 6 aastat on näidanud et nende peale vihastamine on nagu tuule peale ärritumine. (See ei tähenda, et ma nad esimese korraga mõttes kuskile karvasesse kohta ei saad). Aga pärast saad aru, et saa ei saa nende maailma arusaama muuta. Ja ega neil ei olegi ju kellegi teise peale oma viha valada. Maailmaviha, et naine sunnib välja minema ja ei saagi diivanil õhtul perset kratsida. Või saab uudiskirja reklaamiga, milles sisalduvaid asju ta ei oska nautida ja pole elus nautinud. Võibolla karjus  ülemus ta peale ta töökohas kus ta on mingi linnaosa või valla eluarendus-nõuniku-assistendi-kohvitooja. Sest olgem ausad - ma muidugi olen õel ja kalk - aga väiklased inimesed tunneb kaugelt ära. Ja kahjuks on kas majandus, pime talv või eesti meeste üldine madal eluiga neid trollikesi juurde tekitanud. Võibolla on mõni neist lausa mõne eduka ettevõtte juht - aga näe - sees on ikka see väike poiss keda koolis Peeru-Matiks narriti ning ihkab kättemaksu selle eest. Ja nii me saamegi endale need toredad eestlastest kliendid. 

Aga me peaksime neilt õppima ja nende eest tänulikud olema. See ei lase ehk meil sellisteks muutuda, ning koju minnes on kuidagi kergem tunne, et mul on elu.

Kes veel ei ole tuttav, siis soovitan soojalt sellist toredat lehte nagu www.notalwaysright.com

Aha jaa, ma usun, et ülelpool kirjendatud kliendid näevad end ise alati nii nagu see pildil olev kiiss

Igavene....ilu

Viimastel nädalatel olen sattunud inimeste peale (otsa, alla, kõrvale ja ette), kes mind tõsiselt sellisele vanale vaidlusteemale, nagu "ilu" on mõtlema pannud.

Esiteks ei ole enam moes noor välja näha. Ma vaatan nutumekiga endavanuseid naisi, kes on kogu solaariumi, megi, valesti kitkutud kulmude ja ma-ei-tea-mis möksi all muutunud 35aastaseks. Ja ilmselt see on in. Ma olen täna kohe jube segadusse sellega aetud. Ma ei tea mis kell hommikul ma ärkama peaks, et endale 10aastat meigiga otsa lajatada.

Aga ehk on tegu regiooni iluideaalidega mida ma ei mõista. Kui Lääne- Aafrika hõimudel on Ilu ülekaal koos venitusarmidega ja maooridel tätoveeritud nägu, siis kes mina olen kommenteerima, et Eestis ei või selleks olla duck-face sprei-päevitusega ja cougar-look. Kui ma nüüd mõtlen, siis on ju palju neiukesi, kes juba 17-19aastaselt emmedeks saavad, seega on võimalik, et Eesti on seadnud pretsedendi kus cougar'iks saamise iga on palju madalam kui tradiotsiooniliselt.

Lugesin hiljuti kuskilt kurbusega, et kui Brasiilias peeti ikka tummiseid tagumente seksikaks, siis nüüd on Lääne kultuur ka sinna hambad sisse löönud ning iluoppidega püütakse sarnaneda läikivaid iluajakirjade kaasi ehtivate modellidega, kus pepu peab ikka tagasihoidlik olema. (vööümbermõõdust rääkimata)

Aga samas ma arvan, et see on omamoodi hõimumaaling. Kas te olete mõnda urban-tibi näinud koos androgeense hipi-tšikiga koos kohvitamas? Võibolla me tegelikult teeme peegli ees endale pähe ja näkku märgid, millega teised omasugused meid tänaval/baarides/öko-poodides kergemini ära tunneks? "Palun lähenege mulle ainult kui suudate seda välimust oma kuupalgaga üleval pidada!" või "otsin sõbrannat, et sarnaselt teistest eristuda".

Viimasel ajal tõmbavadki minu tähelepanu hoopis inimesed kes ei ürita oma kingade, prilliraamide ja soenguga mulle midagi selgeks teha. Hoopis nemad paistavad huvitavad. Miks nendel midagi tõestada pole? Mis nad teevad, mis nii oluline on et mitte peegli ees olla? Mis nende mõtted mujale tõmbab? Ära sa märgi, neil on teised prioriteedid.

Mina end nüüd esile ei tõstaks. On mulgi tanksaapad ja Pantera T-särk kapis, et vastanduda ja loosungit "ma ei kuula draakondibändi või Gagat!" Palun pange mind teise inim-kasti!" kanda. Samas ma actually kuulan Panterat.....

Nii et kui ma järgmine kord ripsetušši peale panen, mõtlen, mida ma sellega öelda tahan, või siis jätan panemata ja ei vaata parem peeglisse, sest ma ei ole kindel, mis teadet ma saata tahan.

põnevad inimesed

Klaas sätendab mõnikord rohkem kui teemant. Miks? Sest tal on rohkem midagi tõestada vaja. Kuid nende vahel on lihtne vahet teha. Üks puruneb kerge surve peale, teine on survest sündinud.

See on muidugi paralleel inimeste vahel, kes veel ei tabanud. Hämmastav kuidas mind ikka ja jälle suudavad inimesed üllatada, kelle limiite kas hullumeelsuse, toreduse või ekstravagantsuse koha pealt ma enda arvates juba tean. Aga every now and then on mõni kriit karbis kirkamaks muutunud või mõni tööriist kuuris end nüriks löönud.


Täna öeldi lause, et "aga kellel ei oleks komplekse??" Esimese raksuga tahtsin kätt tõsta. Jäin siis mõttesse. Eks igaühel ole midagi, millega nad enda juures rahul ei ole - mul on tselluliit. Aga 9 naisel 10st on tselluliit, nii et kas ma tõesti peaksin seda põdema? Mul on kehvad küüned, aga see ajab mind lihtsalt vihale, eriti kui tööl viili ei leia. Keegi ei ole ideaalne, aga miks seda põdeda? Ma ajab ikka trikoo selga kui ujuma lähen ega hiili seda kandes mööda kadakaid, who cares. Pealegi on tore ütlus: people who mind, do not matter and people who matter do not mind. Julgen öelda et olen end ümbritsenud viimastega ja nad on mulle imekallid. Nad ärrituksid pigem kui ma kollast ajakirjandust loeksin (inside joke A) või geelküüned paneksid.

Ärge muretsega oma vigade pärast, sest neid on kõigil. See mure teeb teid koledamaks kui te olete. Ja kui inimesed teie ümber tõesti end paarist lisakilost, A-korvist või aknest mõjutada lasevad, siis oled vales seltskonnas. Sa ei pea olema kloon teistest. Ausalt öeldes, see peaks olema keelatud. v.a kui saühemunaraku kaksik ei ole.

Inimesed on naljakad. Ja ongi hea et nad seinast seina on. Vahel õpid kuidas mitte käituda kellegiga veidi aega koos veetes.

Teate mis, ma olen üpris õnnelik. Ja seda tänu kallitele kes mu elus on. Ärge unustage, mis on tähis.