Viimastel nädalatel olen sattunud inimeste peale (otsa, alla, kõrvale ja ette), kes mind tõsiselt sellisele vanale vaidlusteemale, nagu "ilu" on mõtlema pannud.
Esiteks ei ole enam moes noor välja näha. Ma vaatan nutumekiga endavanuseid naisi, kes on kogu solaariumi, megi, valesti kitkutud kulmude ja ma-ei-tea-mis möksi all muutunud 35aastaseks. Ja ilmselt see on in. Ma olen täna kohe jube segadusse sellega aetud. Ma ei tea mis kell hommikul ma ärkama peaks, et endale 10aastat meigiga otsa lajatada.
Aga ehk on tegu regiooni iluideaalidega mida ma ei mõista. Kui Lääne- Aafrika hõimudel on Ilu ülekaal koos venitusarmidega ja maooridel tätoveeritud nägu, siis kes mina olen kommenteerima, et Eestis ei või selleks olla duck-face sprei-päevitusega ja cougar-look. Kui ma nüüd mõtlen, siis on ju palju neiukesi, kes juba 17-19aastaselt emmedeks saavad, seega on võimalik, et Eesti on seadnud pretsedendi kus cougar'iks saamise iga on palju madalam kui tradiotsiooniliselt.
Lugesin hiljuti kuskilt kurbusega, et kui Brasiilias peeti ikka tummiseid tagumente seksikaks, siis nüüd on Lääne kultuur ka sinna hambad sisse löönud ning iluoppidega püütakse sarnaneda läikivaid iluajakirjade kaasi ehtivate modellidega, kus pepu peab ikka tagasihoidlik olema. (vööümbermõõdust rääkimata)
Aga samas ma arvan, et see on omamoodi hõimumaaling. Kas te olete mõnda urban-tibi näinud koos androgeense hipi-tšikiga koos kohvitamas? Võibolla me tegelikult teeme peegli ees endale pähe ja näkku märgid, millega teised omasugused meid tänaval/baarides/öko-poodides kergemini ära tunneks? "Palun lähenege mulle ainult kui suudate seda välimust oma kuupalgaga üleval pidada!" või "otsin sõbrannat, et sarnaselt teistest eristuda".
Viimasel ajal tõmbavadki minu tähelepanu hoopis inimesed kes ei ürita oma kingade, prilliraamide ja soenguga mulle midagi selgeks teha. Hoopis nemad paistavad huvitavad. Miks nendel midagi tõestada pole? Mis nad teevad, mis nii oluline on et mitte peegli ees olla? Mis nende mõtted mujale tõmbab? Ära sa märgi, neil on teised prioriteedid.
Mina end nüüd esile ei tõstaks. On mulgi tanksaapad ja Pantera T-särk kapis, et vastanduda ja loosungit "ma ei kuula draakondibändi või Gagat!" Palun pange mind teise inim-kasti!" kanda. Samas ma actually kuulan Panterat.....
Nii et kui ma järgmine kord ripsetušši peale panen, mõtlen, mida ma sellega öelda tahan, või siis jätan panemata ja ei vaata parem peeglisse, sest ma ei ole kindel, mis teadet ma saata tahan.
Esiteks ei ole enam moes noor välja näha. Ma vaatan nutumekiga endavanuseid naisi, kes on kogu solaariumi, megi, valesti kitkutud kulmude ja ma-ei-tea-mis möksi all muutunud 35aastaseks. Ja ilmselt see on in. Ma olen täna kohe jube segadusse sellega aetud. Ma ei tea mis kell hommikul ma ärkama peaks, et endale 10aastat meigiga otsa lajatada.
Aga ehk on tegu regiooni iluideaalidega mida ma ei mõista. Kui Lääne- Aafrika hõimudel on Ilu ülekaal koos venitusarmidega ja maooridel tätoveeritud nägu, siis kes mina olen kommenteerima, et Eestis ei või selleks olla duck-face sprei-päevitusega ja cougar-look. Kui ma nüüd mõtlen, siis on ju palju neiukesi, kes juba 17-19aastaselt emmedeks saavad, seega on võimalik, et Eesti on seadnud pretsedendi kus cougar'iks saamise iga on palju madalam kui tradiotsiooniliselt.
Lugesin hiljuti kuskilt kurbusega, et kui Brasiilias peeti ikka tummiseid tagumente seksikaks, siis nüüd on Lääne kultuur ka sinna hambad sisse löönud ning iluoppidega püütakse sarnaneda läikivaid iluajakirjade kaasi ehtivate modellidega, kus pepu peab ikka tagasihoidlik olema. (vööümbermõõdust rääkimata)
Aga samas ma arvan, et see on omamoodi hõimumaaling. Kas te olete mõnda urban-tibi näinud koos androgeense hipi-tšikiga koos kohvitamas? Võibolla me tegelikult teeme peegli ees endale pähe ja näkku märgid, millega teised omasugused meid tänaval/baarides/öko-poodides kergemini ära tunneks? "Palun lähenege mulle ainult kui suudate seda välimust oma kuupalgaga üleval pidada!" või "otsin sõbrannat, et sarnaselt teistest eristuda".
Viimasel ajal tõmbavadki minu tähelepanu hoopis inimesed kes ei ürita oma kingade, prilliraamide ja soenguga mulle midagi selgeks teha. Hoopis nemad paistavad huvitavad. Miks nendel midagi tõestada pole? Mis nad teevad, mis nii oluline on et mitte peegli ees olla? Mis nende mõtted mujale tõmbab? Ära sa märgi, neil on teised prioriteedid.
Mina end nüüd esile ei tõstaks. On mulgi tanksaapad ja Pantera T-särk kapis, et vastanduda ja loosungit "ma ei kuula draakondibändi või Gagat!" Palun pange mind teise inim-kasti!" kanda. Samas ma actually kuulan Panterat.....
Nii et kui ma järgmine kord ripsetušši peale panen, mõtlen, mida ma sellega öelda tahan, või siis jätan panemata ja ei vaata parem peeglisse, sest ma ei ole kindel, mis teadet ma saata tahan.
No comments:
Post a Comment