Klienditeeninduses puutud alati huvitavate karatkteritega kokku. Millegipärast on 10 ebameeldiva kliendi seast vähemalt 7 eestlased. Nagu mulleseda kurtes öeldi, siis eestlane ongi see, kes astub elus esimest korda kuskile poodi sisse ja ei saa aru, miks talle "sõbrahinda" ei pakuta.
Mõnikord ollakse lihtsalt sirgjooneliselt harimatud ja ikka kisatakse edasi. Ma häbeneks oma ignorantsust. Näide: Kuna see võib olla raketiteadus, nagu ma täna aru saan, siis seletan veidi restorani telgitaguseid. Vaadake, tegu on ÄRIettevõttega, mille eesmärk on üllatuslikult kasumit ehk raha teenida. See tähendab, et iga endast lugupidav või matemaatikat oskav restorani juhtkond müüb lõuna/õhtusöögi ajal sama laua kaks korda välja kui see vähegi võimalik. Selleks on sel alal kogenud, st. pikemalt kui paar kuud töötanud inimesed arvestanud välja kaua ühel või teisel juhul söömiseks kulub. Seda ei tehta euronormide järgi, vaid puhtast aastate pikkusest praktiliest kogemusest. Näide ise jätkub: paarike broneerib laua väga väga kiirel õhtul ja otsustab 24 h ette teatamisega aega muuta. Kuna see kahjuks võimalik pole, siis ajab mees oma rinna kummi ja sõimab teenindajaid "kas te tahate öelda et ma ei saagi lõpmatult seal lauas istuda, kas te kavatsete paluda mul ööseks lahkuda???". Sest inimene tõesti arvas, et kui vabu aegu pole, siis neile söödetakse ruttu kört-mört sisse ja visatakse 30 mintsaga välja. Olgu - on ka neid kohti, kuid seepärast soovitangi ennem selgeks teha mis kohaga tegu, ennem kui minna. Oleme piisavalt neid enda peale vihaseid inimesi kohanud, kes sügavamalt lugemata endale vale restorani, hotelli või SPA valinud. See enda-viha ei ole siis enam ammugi enda oma, vaid läheb tipina kohe ka kordistatult ikka teeninajatele.
Ma ei ole snoob siinkohal. Aga inimesi on erinevaid - mina ei tunneks end diskoteegis mugavalt, teine ei tunne end pubis hästi. Üks ei saa aru miks veini eest üle 3 EUR välja käija, teine ei lähe restorani, kus vähemalt 6 leheküljelist veinikaarti pole.
Näide 2 on inimesest, kes soovib oma meile ikka veel ühe iganenud ja aleglise .ee-ga lõppeva konto peale ja siis sõimab kui näeb kirja moonutatult. (PS. kel veidi arenenum konto mõnes teises kohas, neid moonutusi ei saa).
Vanasti oli raske rahulikuks jääda selliste inimestega, ikka kripeldas sees, et kuidas saab nii lammas olla. Aga 6 aastat on näidanud et nende peale vihastamine on nagu tuule peale ärritumine. (See ei tähenda, et ma nad esimese korraga mõttes kuskile karvasesse kohta ei saad). Aga pärast saad aru, et saa ei saa nende maailma arusaama muuta. Ja ega neil ei olegi ju kellegi teise peale oma viha valada. Maailmaviha, et naine sunnib välja minema ja ei saagi diivanil õhtul perset kratsida. Või saab uudiskirja reklaamiga, milles sisalduvaid asju ta ei oska nautida ja pole elus nautinud. Võibolla karjus ülemus ta peale ta töökohas kus ta on mingi linnaosa või valla eluarendus-nõuniku-assistendi-kohvitooja. Sest olgem ausad - ma muidugi olen õel ja kalk - aga väiklased inimesed tunneb kaugelt ära. Ja kahjuks on kas majandus, pime talv või eesti meeste üldine madal eluiga neid trollikesi juurde tekitanud. Võibolla on mõni neist lausa mõne eduka ettevõtte juht - aga näe - sees on ikka see väike poiss keda koolis Peeru-Matiks narriti ning ihkab kättemaksu selle eest. Ja nii me saamegi endale need toredad eestlastest kliendid.
Aga me peaksime neilt õppima ja nende eest tänulikud olema. See ei lase ehk meil sellisteks muutuda, ning koju minnes on kuidagi kergem tunne, et mul on elu.
Kes veel ei ole tuttav, siis soovitan soojalt sellist toredat lehte nagu www.notalwaysright.com
Aha jaa, ma usun, et ülelpool kirjendatud kliendid näevad end ise alati nii nagu see pildil olev kiiss
No comments:
Post a Comment