April 26, 2012

Taimetark

Meie majapidamisest ei ole kunagi puudunud isekorjatud ravimtaimed. Mugavus on neid sügisel ja talvel külmetuse või muude tõvede vastu aastaringseltki kapist võtta, teine kogemus on nende korjamine.

Olen ise alati suuremat sorti illusiooni loonud korjamise kohta ja kujutanud ette kuidas ma punkti pealt õigel ajal seda ja teist korjan. Pole see tegelikult peale nurmenuku ja pärnaõie aga kunagi eriti õnnestunud.

Soetasin endale paar aastat tagasi tänuväärse raamatu Mall Värava sulest pealkirjaga Meie Ravimtaimed. Mis on mugav studeerida sest raamatu sisu on pandud järjekorda vastavalt aastaaegadele. Täna oma koerte haudu korrastades sattusin lõpuks ometi peale noortele, veel punataks-lilladele kõrvenõgestele. Väidetavalt saab neist tõelise power-tee, mida kevadel hommikuti juua. Peletab väsimust, annab energiat, puhastab organismi jne jne. Loodaks siis, et sel aastal algas ravimtaimede hooaeg teisiti. Et jõuan ikka paberitsi marju, tüümiani, punet, kummelit, kibuvitsa marju ja kõike muud valmis korjata.

Paberits e. kukerpuu marjad, olgu nad nii hapud kui tahes, on väga head ainevahetuse töö parandamise jaoks. Paar aastat tagasi oli juhus ja aega neid korjata ja tarbida ja soovitan soojalt, kes oma seedetööd veidi korrastada soovivad.

Igastahes, täna oli kohe hea tunne neid kõrvenõgeseid korjata, olgugi, et kõrvetamise vältimiseks oli vaja kanda topelt kummikindaid.Aga nende alt piilusid väikesed piparmündi nupud, mis nii tugevasti juba lõhnasid.

Ah-jaa, korjamise aeg on ka tähtis. Ikka päikesepaistelisel keskpäeval.

April 20, 2012

Ma olen alati tahtnud meeleheitlikult uskuda, et siin maailmas on rohkem kui esimese silmapilguga paistab. Eks ma tegelikult ikka usun, omal viisil. Aga minus elab üks kahe jalaga maa külge aheldatud materjalist-realist, kellele meeldib asju veits rikkuda.

Aastaid tagasi põdesin raskelt, arstid ei suutnud kohe läbi närida mis viga. Ema, kes on vana eesti usku ja usaldab vahel üllatavates kohtades müstilisi jõude, viis mind Kirna Mõisa. Läsksime kõik kolmekesi - mina, ema ja isa. Mäletan selgelt, et kui kohale jõudsime ja sisse keerasime tekkis tunne nagu ma oleks kuskilt tarretisest läbi surutud. Selline paks ja veidi pead ringi käima panev tunne tekkis, võttis silme eest uduseks. Ema vanemad töötasid mõlemad kui ta noor oli ja tal oli hoidja kui kumbagi vanemat ei olnud. Hoidja oli aga väga maa uski ja ema järgib siiani traditsioone -  mil tohib uut looma majja tuua, karjaloomi karjamaale lasta, kasvuhoonet üles panna jne jne. Eks ta uskus ka Kirna, suuremalt jaolt minu pärast. Paps on mul omaette tegelane, ta ei ole kaugeltki tõsine inimene, aga pekstes ka ei usu millegisse, mida katsuda ei saa. Läksin Kirna avatud meelega, tahtsin uskuda. Aga see hääl sees tõi aga auke esile kogu teemas. Kirna pidaja oli vanem daam, kes askeldas pendliga ja väitis, et mul on kopsud lausa läbinähtavad. Olen küll lapsepõlves 2 või 3 kopspõletikku läbi põdenud, aga seda lausa kodus ja ellu jäänud. Köha on mul harva, astmat aga põdes vanaema ja isagi kopsudega kehvasti.  Aga see ei olnud tegelikult mu mureke. Kirnas on siis n.ö takistusrada, mida läbida. Igas kohas omad asjad. On kolm asja mis mulle ajju sööbinud on. Meid juhatas Kirna Mõisa pidaja "abiline", vanem mees, kellel tõesti paistsid n.ö anded olevat. Olime viimases kohas, mees vaatas mind ja ütles: "nonäed, sinust võib veel asja tulla" ja pani oma käe mu pea vastu. Mul läks silme eest mustaks ja oli tunne et läksin sekundiks mujale. Teine: oli n.ö needuste mahavõtmise koht. Mees väitis mu emale, et tal on 3 needust peal, need tulevad looduslikul moel välja, oodaku ta vaid. Ema tegi kolm valju ja tugevat krooksu.  Teel koju mõtisklesin auto tagaistmel kui mul tuli peale tunne nagu keegi must kuju läks minust läbi. Tunne oli nagu ette tuli sein, mis pehmeks muutus ja millest ma läbi sain. Ja mul hakkas parem. Vähemalt lühiajaliselt. Uusun, et tegu oli vägagi selles, mida ma usun. Ja see aitas mu enda muret, mis peas kinni.

Ma olen 99% kindel, et olen vähemalt 3 korral vaimu kohanud. Olgem ausad, võibolla palju rohkem kordi. Aga ma töötan kohas kus ebatavaline on täiesti tavaline. 

Olgu see realist mu peas kui boss tahes, ühes vanarahva jutus olen ma veendunud - nelja silmaga koeras. Teate küll, koerad, kel silmade kohal täiesti teist värvi kulmud, nagu oleks 4 silma.  They kinda know stuff. Kui mu vanaema suri, tulid koerad mu voodisse ja olid seal lahkumata um 12-14 h. Eddie oli 4 silmaga, tema oli kogu see aeg kuidagi mu vastus või kuidafi mulu ple end pannud. Iga 30-60 minuti jooksul tõstis pead ja vaatas midagi toas, mis ta pea liikumise järgi vaadates liikus. Hommikul läks ta tühja vanema voodisse ja tegi seal kolm ringi niutsudes ennem kui maha hüppas.

Ma ei taha uskuda seksikatesse vampiiridesse või alpha-male libahuntidesse. Ma lihtsalt tahan et siin ilmas oleks rohkem kui silma paistab. Et see mis pealispinda kraapides paistab seal ka on.  90% islandlastest usub siiani haldjatesse. Miks ei või meie pisuhänd olemas olla? Või vanapagan. Kasvasin muistenditega, ja neist on mul alati mulje jäänud, et on vanapagana vastand on "vanaisa". Vanaisa, kes siis esnindab loodust ja puhtust. Mitte keski zombie kes väidetavalt risti löödi ja ellu ärkas. Ja kelle sallimised ja mitte-sallmised on nii hämmastavalt samad , mis tema uskujad tahavad, et nad oleksid. Aga see teatud hulk inimesi, kes sellesse teemasse usuvad. Vaadake peeglisse. Te olete teemast liiga kaugel.

Mulle meeldib uskuda Nessie'sse ja vaikselt mõelda, et "what if". Ütlen ruttu ära, et tulnukatesse ma ei usu. Mind tõmabab vana keldi mütoloogia ja vana eesti paganlus ja veits krüptozologiat. Segu koerakoondlastest, pisuhädlastest, kitse kuju võtvast katkust keda saab üle kavaldada või La Bête du Gévaudan'ist. Midagi, mis on käega katsutav kui sa seda näha ja katsuda oskad.



There must be more ot there. Võimalik, et süüdistada on a X-Files, mida varajased eas vaatasin, so "The truth is outh there"


April 14, 2012

Tants suviste abikäte ümber

Iga varakevadel kui veed valla pääsevad, pääseb meil valla hooaja töötajate otsimine. Alguses on asi muidugi naljakas. Miks? Sest saame CVsid 17aastastelt, kes soovivad kätte saada 800-1000 EUR (kurb fakt enam kui 5-6 CVga iga suvi). Siis on ports 18aastaseid, kes on vabaabielus. Seejärel tuleb CV keskuse CVle duck-face kleepinud neiud, keda on hirmus soov ennem vestluselegi kutsumist juuksurisse saata ja paluda nägu puhtaks pesta. Igal hooajal haarab üks lennuka fantaasia omanik endale ka parima e-maili tiitli. Võibolla ma olen vanamoeline, aga kui ma tööd otsiksin, siis ei paneks ma oma kontakt emailiks tibens123, marxx99 jne. Pean tunnistama, et aastate lõikes on siiski 1 neiu eest rebinud - tema aadress oli fuckyoutoo@hot.ee.

Asi kisub veidi kurvemaks kui ülevalpool mainitud kandidaate on rohkem kui asjalikke. Ja ka peale vestlusi võib selguda üllatusi. Kas siia siis üks pärl - meil käis tööl noor poiss, kes jäi alati tööle hiljaks. Tegu ei olnud 10-20 minutiga vaid 2-3 tunniga. Kui noorhärra fakti ette pandi, selgus, et ta hääletab end iga hommik Kuressaarest tööle, sest tahab iga õhtu koju minna oma tüdruku juurde. Ja ta ei kavatsegi asja muuta sest "mul on oma elu ka!". Wow - loodan, et tal oma elu siis segama ei hakka kui ma järgmine kord Hesburgerist burksi tellima lähen ja ta pihvi praadimiseks aega ei leia.

Aga iga aasta tuleb ka üks tõeline ja mitte-sarkastiline pärl. Kui on hea saagiga suvi, siis kohe mitu. Keegi kes paneb mõtlema, et kodune kasvatus ei ole igas peres teleka jaoks jäetud ja koolist on ka muu külge hakanud kui fallose kujutamine kunstiõpetusest. Neid on kahju ära saata. Mõni on ka läbi aastate meeles. Meenutad teda väikese pisaraga kui mõni oleviku tegelane jälle innovaatilisusega maha saab. Veel üks killuke teie päeva, kes te ei pea töötajaid iga aasta välja õpetama: oli meil üks rikka pere laps, kes siis katsetas esimest suve ka iseseisvamat elu (võibolla ta mässas). Vanust oli tal ikka 19-21. Igastahes helistas ta oma ülemusele ja teatas, et ta ei saa päevavarju kinni, sest lillepott on ees (lillepott oli siis savipotike läbimõõduga 15-20 cm, sama kõrge ka). Mis sa oskad öelda. Seletad siis kannatlikult ära keerulise võtte potist kinni haarata (Igaks juhuks 2 käega ikka) ja see liigutada päevavarju raadiusest välja, kasutades selleks oma käsi (poti hoidmiseks) ja jalgu (raadiusest välja astumiseks) ja ongi pott asunduses.

Sellised asjad teevad jube tundlikuks kui see tants jälle lahti läheb. Ja iga CV peal näeb tonti. Piir kus "ollakse valmis hullemaiks" on ammu tolmu tallutud ja vähemalt mina olen tsoonis "paranoia 4.0".

Aga egas pole halba ilma heata - rikastavad ka sellised teadmised. Kui mitte muus osas, siis vähemalt midagi sügisel kergendusega meenutadagi. 

April 13, 2012

Väike raamatusoovitus, kes aega selleks: Emma Donoghue - Room (kõige soodsamalt vist http://www.kriso.ee/room-db-9780330519021i.html ).

Väga liigutav raamat. Mitte boo-hoo, hakkan nutma nurgast ilmtungimata. Vaid ta lihtsalt liigutab midagi sinus. Ebatavaline sisu, samas ajakohane teema (selliseid juhtumeid on piisavalt meediast läbi käinud). Peale ilmselge paneb mõtlema ka teisel tasandil. Kui sina ei teaks kõiki pahesi? Kõiki asju mille vastu sul nõrkus tekkida võib? Kõike ebatarvilikku tarbijahullusest?

Soovitan soojalt.

 

April 12, 2012

Last summer

Teate kuidas mõni lõhn avab su peas ühe mälestuselaeka või meenutab kindlat kohta või aega? Mul on kohe terve korvitäis lõhnu, mälestusi ja muusikat seda mäletamaks.
Keskkooli ajal ja ka peale seda oli meil sõbrannadega kombeks teha augustis meie armas rannas öine lõke. Tähistamaks suve möödumist ja uut kooliaastat. Korra tähistasime ka Merksi sünnat, aga sellest teab vaid valitud seltskond.

Aga see oli nii vahva. Tegime vaevaga lõkke üles. Kõik asjad sai käe otsas sinna veatud - söök, tee, puuhalud. Siis seal süte valguses vaatasime veel tähti, mis augustis taas peidust välja tulid ja mõtlesime kui suur see universum ikka on. Ja millised sipelgad me oleme selle kõrval. Ükskord ma otsustasin õuduaid rääkida, ei olnud tark tegu. Kuna olime mere ääres valisin näkid ja pärast olin ma kõige rohkem hirmul. Iga mulks vee poolt ajas kisama.


Kõige rohkem ma täiskasvanuks saamise juures kahetsengi suvede möödumist. Minu ametis on suvi kõige kiirem aeg ja seda pole aega nautida. Õnneks aitas selles osas kaasa eelmisel aastal võetud kutsikas, kes aprilli lõpust juulini sundis kell 6 ärkama ja jalutama minema. Siis tegin lubaduse nautida iga natukest.  Muhu suvi on kohe teistmoodi. Ei oskaks tahta mujal seda veeta.

Ma ei teagi miks aga kõik õnnestub panna sellesse loosse.
http://www.youtube.com/watch?v=vJCcIKrsZpA 

Ootame suve!


April 11, 2012

Kuigi see ülevalolev slogan oli mõeldud US Mereväele, siis ma tõmbaksin tugevaid paralleele hotelli klienditeenindajatega. Või noh - vähemalt minuga.

April 10, 2012

Õudusunenäod

Kui ma oma juuksed  esimest korda lühikeseks lõikasin hakkasin unes nägema et mul on pikad juuksed tagasi. Ei tea kas see oli kahetus või igatsus. Kui ma kolmanda tätoveeringu tegin hakkasin unes nägema, et lasin endale koledaid tätoveeringuid teha üle keha. Peale neljanda tätoveeringu tegemist nägin jälle sama mõttega und.
Täna vaatasin The Chive'ist tätoveeritud neidised ja mõtlesin mis need tätood 40aasta pärast teevad? Ja nende kandjad? Tegelt who cares. Võibolla kui ma 65 olen on mu käe peal olev kurg muutunud raisakotkaks ning mu lõhe meenutab katuse all kuivama pandud räime. Aga I'll still be more awsome kui Keskerakonna penskarid.

Mõte tätoveering teha oli mul juba põhikoolis. Aga siis tekkis ka idee, et kui mul on midagi kindlat mida ma tahan ja see idee ei muutu ega hirmuta mind nõela põrinat kuuldes ka 6-7aasta pärast, siis on aeg ta endale inkida. Idee kasvas ja kinnistus ja nii see teostus jätkub. Ei ole ma mingi goody two shoes, kes kõiki mõistab ja kedagi hukka ei mõista. I HATE tribals ja I HATE tramp stamps. See ei ole enam see mida tätoveerimine minu jaoks on. Mina näen asja nii - meile on antud üks nahk, miks mitte sellele jäädvustada oma elu tähtsamaid etappe või märke mis sulle läbi su elu midagi tähtsat ütlevad või meenutavad või meelde tuletavad. Niisiis sa lased oma alaseljale või pepu-prakku inkida lipsu. What does that say?

Mulle meeldis väga mu töökaaslase idee lasta endale tätoveerida oma talu märk.  Ja väga tänuväärt idee on ka varjata tätoveeringuga oma armid, mille üle sa uhke ei ole. 

Muidugi märkasin ka vastasseisu oma tätoveerimisel minu vanemates, kes on üles kasvanud teiste ideede ja nägemustega. Ei saa neid süüdistada, neil oli oma nooruses teistele asjadele mõelda. Emal oli 20ndates tegemist kantavate riiete leidmisega, mis meile nüüd iga nuka pealt vastu vaatavad. Papsil on oma elu ilusasti uhketesse nahkkaantega albumitesse mustvalgete piltidena jäädvustatud. Tema oli niisama awsome. Oma nahkse mantli, säärevõristaja ning blondi lakaga. Mulle meeldib neid pilte vaadata - või end seda öeldes küll juba etteruttavalt 65aastasena tunda, aga siis ei pidanud üks noor muretsema, et teel koju või sõbra juurde keegi saiko ta maha koksab.

Mina elan teistsuguses maailmas, mis on mu vanemate noorusest saati palju muutunud. Ja ainsa lapsena et saa ma neile nende pidevat muretsemist minu pärast ette heita. (Kuigi iga 3 tunni tagant küsimine "kas sa söönud oled" on tiba üle mu taluvuspiiri"). Aga ma pean end priviligeerituks, mul oli lapsepõlves isa ja ema, kes mind armastasid. Mul oli katus peakohal ja toit laual. Viha mis ma endas vahel tunnen on tekkinud sinna tänu sellele maailmale kus ma elan, kus ma tean ja näen ja loen kui palju on lapsi, kellel ei ole võimalustki selliseks lapsepõlveks. Ja kõik ei kasva raskest lapsepõlvest tugevamaks.

April 1, 2012

ikka koertest

Jäin eile lugema artiklit koertest ja seal oli vahva kommentaar : "koera ei tohi suhtuda nagu inimesse - tema tegemistel on teised motiivid kui me tihti arvata võime. nt Turovski rääkis oma loengus sellise loo, et kui peremees on õnnetu/stressis, siis koer saab sellest aru ja tuleb paneb pea peremehe põlvele.Sellest peremees mõtleb, et oi, ta tuli lohutama mind. Tegelikult ootab koer tegevusjuhiseid, mida karjapea kriisiolukorras talle andma peaks ja samal ajal hoiab ta peremehe ligi, et juhul kui juhiseid ei tule, siis ise karjajuhi roll esimesel võimalusel üle võtta."  Kui ma sellele pikemalt mõtlesin, siis see oli tegelikult päris hea meeldetuletus. Pluss ma olen üpris kindel, et mu Sandy plaanib kogu aeg mu kukutamist.

Koer peab ikka lubama oma hambust lihatüki ära võtta ja toidukausi eest tõsta. Enda karjapea rolli sisendamisega olen ma degusteerinud hulgaliselt koerte kuivtoitu krõbuskeid. Panin aga kausid laua peale, panin toidu sisse ja sõin esimesena - krõbinat siis muidugi, sest muud krõmpsuvat polnud käepärast.

Oleks kole ka kui me koerast selle viimase hundi välja võtaksime, et ou, ole nüüd mu ustav ori. Mulle meeldib peale jalutuskäiku oma karvaste kamraadidega õues veidi istuda ja neid paitades mõelda, et seal sees mõtleb üks hunt. Asi ei pea lihtne olema, ega koer mingi kuldkala pole. Hoiab sind valvel - muidu saate endale ühe kaisutõgu nagu mul.