ikka koertest

Jäin eile lugema artiklit koertest ja seal oli vahva kommentaar : "koera ei tohi suhtuda nagu inimesse - tema tegemistel on teised motiivid kui me tihti arvata võime. nt Turovski rääkis oma loengus sellise loo, et kui peremees on õnnetu/stressis, siis koer saab sellest aru ja tuleb paneb pea peremehe põlvele.Sellest peremees mõtleb, et oi, ta tuli lohutama mind. Tegelikult ootab koer tegevusjuhiseid, mida karjapea kriisiolukorras talle andma peaks ja samal ajal hoiab ta peremehe ligi, et juhul kui juhiseid ei tule, siis ise karjajuhi roll esimesel võimalusel üle võtta."  Kui ma sellele pikemalt mõtlesin, siis see oli tegelikult päris hea meeldetuletus. Pluss ma olen üpris kindel, et mu Sandy plaanib kogu aeg mu kukutamist.

Koer peab ikka lubama oma hambust lihatüki ära võtta ja toidukausi eest tõsta. Enda karjapea rolli sisendamisega olen ma degusteerinud hulgaliselt koerte kuivtoitu krõbuskeid. Panin aga kausid laua peale, panin toidu sisse ja sõin esimesena - krõbinat siis muidugi, sest muud krõmpsuvat polnud käepärast.

Oleks kole ka kui me koerast selle viimase hundi välja võtaksime, et ou, ole nüüd mu ustav ori. Mulle meeldib peale jalutuskäiku oma karvaste kamraadidega õues veidi istuda ja neid paitades mõelda, et seal sees mõtleb üks hunt. Asi ei pea lihtne olema, ega koer mingi kuldkala pole. Hoiab sind valvel - muidu saate endale ühe kaisutõgu nagu mul.