Õudusunenäod

Kui ma oma juuksed  esimest korda lühikeseks lõikasin hakkasin unes nägema et mul on pikad juuksed tagasi. Ei tea kas see oli kahetus või igatsus. Kui ma kolmanda tätoveeringu tegin hakkasin unes nägema, et lasin endale koledaid tätoveeringuid teha üle keha. Peale neljanda tätoveeringu tegemist nägin jälle sama mõttega und.

Täna vaatasin The Chive'ist tätoveeritud neidised ja mõtlesin mis need tätood 40aasta pärast teevad? Ja nende kandjad? Tegelt who cares. Võibolla kui ma 65 olen on mu käe peal olev kurg muutunud raisakotkaks ning mu lõhe meenutab katuse all kuivama pandud räime. Aga I'll still be more awsome kui Keskerakonna penskarid.

Mõte tätoveering teha oli mul juba põhikoolis. Aga siis tekkis ka idee, et kui mul on midagi kindlat mida ma tahan ja see idee ei muutu ega hirmuta mind nõela põrinat kuuldes ka 6-7aasta pärast, siis on aeg ta endale inkida. Idee kasvas ja kinnistus ja nii see teostus jätkub. Ei ole ma mingi goody two shoes, kes kõiki mõistab ja kedagi hukka ei mõista. I HATE tribals ja I HATE tramp stamps. See ei ole enam see mida tätoveerimine minu jaoks on. Mina näen asja nii - meile on antud üks nahk, miks mitte sellele jäädvustada oma elu tähtsamaid etappe või märke mis sulle läbi su elu midagi tähtsat ütlevad või meenutavad või meelde tuletavad. Niisiis sa lased oma alaseljale või pepu-prakku inkida lipsu. What does that say?

Mulle meeldis väga mu töökaaslase idee lasta endale tätoveerida oma talu märk.  Ja väga tänuväärt idee on ka varjata tätoveeringuga oma armid, mille üle sa uhke ei ole. 

Muidugi märkasin ka vastasseisu oma tätoveerimisel minu vanemates, kes on üles kasvanud teiste ideede ja nägemustega. Ei saa neid süüdistada, neil oli oma nooruses teistele asjadele mõelda. Emal oli 20ndates tegemist kantavate riiete leidmisega, mis meile nüüd iga nuka pealt vastu vaatavad. Papsil on oma elu ilusasti uhketesse nahkkaantega albumitesse mustvalgete piltidena jäädvustatud. Tema oli niisama awsome. Oma nahkse mantli, säärevõristaja ning blondi lakaga. Mulle meeldib neid pilte vaadata - või end seda öeldes küll juba etteruttavalt 65aastasena tunda, aga siis ei pidanud üks noor muretsema, et teel koju või sõbra juurde keegi saiko ta maha koksab.

Mina elan teistsuguses maailmas, mis on mu vanemate noorusest saati palju muutunud. Ja ainsa lapsena et saa ma neile nende pidevat muretsemist minu pärast ette heita. (Kuigi iga 3 tunni tagant küsimine "kas sa söönud oled" on tiba üle mu taluvuspiiri"). Aga ma pean end priviligeerituks, mul oli lapsepõlves isa ja ema, kes mind armastasid. Mul oli katus peakohal ja toit laual. Viha mis ma endas vahel tunnen on tekkinud sinna tänu sellele maailmale kus ma elan, kus ma tean ja näen ja loen kui palju on lapsi, kellel ei ole võimalustki selliseks lapsepõlveks. Ja kõik ei kasva raskest lapsepõlvest tugevamaks.