Ma olen alati tahtnud meeleheitlikult uskuda, et siin maailmas on rohkem kui esimese silmapilguga paistab. Eks ma tegelikult ikka usun, omal viisil. Aga minus elab üks kahe jalaga maa külge aheldatud materjalist-realist, kellele meeldib asju veits rikkuda.
Aastaid tagasi põdesin raskelt, arstid ei suutnud kohe läbi närida mis viga. Ema, kes on vana eesti usku ja usaldab vahel üllatavates kohtades müstilisi jõude, viis mind Kirna Mõisa. Läsksime kõik kolmekesi - mina, ema ja isa. Mäletan selgelt, et kui kohale jõudsime ja sisse keerasime tekkis tunne nagu ma oleks kuskilt tarretisest läbi surutud. Selline paks ja veidi pead ringi käima panev tunne tekkis, võttis silme eest uduseks. Ema vanemad töötasid mõlemad kui ta noor oli ja tal oli hoidja kui kumbagi vanemat ei olnud. Hoidja oli aga väga maa uski ja ema järgib siiani traditsioone - mil tohib uut looma majja tuua, karjaloomi karjamaale lasta, kasvuhoonet üles panna jne jne. Eks ta uskus ka Kirna, suuremalt jaolt minu pärast. Paps on mul omaette tegelane, ta ei ole kaugeltki tõsine inimene, aga pekstes ka ei usu millegisse, mida katsuda ei saa. Läksin Kirna avatud meelega, tahtsin uskuda. Aga see hääl sees tõi aga auke esile kogu teemas. Kirna pidaja oli vanem daam, kes askeldas pendliga ja väitis, et mul on kopsud lausa läbinähtavad. Olen küll lapsepõlves 2 või 3 kopspõletikku läbi põdenud, aga seda lausa kodus ja ellu jäänud. Köha on mul harva, astmat aga põdes vanaema ja isagi kopsudega kehvasti. Aga see ei olnud tegelikult mu mureke. Kirnas on siis n.ö takistusrada, mida läbida. Igas kohas omad asjad. On kolm asja mis mulle ajju sööbinud on. Meid juhatas Kirna Mõisa pidaja "abiline", vanem mees, kellel tõesti paistsid n.ö anded olevat. Olime viimases kohas, mees vaatas mind ja ütles: "nonäed, sinust võib veel asja tulla" ja pani oma käe mu pea vastu. Mul läks silme eest mustaks ja oli tunne et läksin sekundiks mujale. Teine: oli n.ö needuste mahavõtmise koht. Mees väitis mu emale, et tal on 3 needust peal, need tulevad looduslikul moel välja, oodaku ta vaid. Ema tegi kolm valju ja tugevat krooksu. Teel koju mõtisklesin auto tagaistmel kui mul tuli peale tunne nagu keegi must kuju läks minust läbi. Tunne oli nagu ette tuli sein, mis pehmeks muutus ja millest ma läbi sain. Ja mul hakkas parem. Vähemalt lühiajaliselt. Uusun, et tegu oli vägagi selles, mida ma usun. Ja see aitas mu enda muret, mis peas kinni.
Ma olen 99% kindel, et olen vähemalt 3 korral vaimu kohanud. Olgem ausad, võibolla palju rohkem kordi. Aga ma töötan kohas kus ebatavaline on täiesti tavaline.
Olgu see realist mu peas kui boss tahes, ühes vanarahva jutus olen ma veendunud - nelja silmaga koeras. Teate küll, koerad, kel silmade kohal täiesti teist värvi kulmud, nagu oleks 4 silma. They kinda know stuff. Kui mu vanaema suri, tulid koerad mu voodisse ja olid seal lahkumata um 12-14 h. Eddie oli 4 silmaga, tema oli kogu see aeg kuidagi mu vastus või kuidafi mulu ple end pannud. Iga 30-60 minuti jooksul tõstis pead ja vaatas midagi toas, mis ta pea liikumise järgi vaadates liikus. Hommikul läks ta tühja vanema voodisse ja tegi seal kolm ringi niutsudes ennem kui maha hüppas.
Ma ei taha uskuda seksikatesse vampiiridesse või alpha-male libahuntidesse. Ma lihtsalt tahan et siin ilmas oleks rohkem kui silma paistab. Et see mis pealispinda kraapides paistab seal ka on. 90% islandlastest usub siiani haldjatesse. Miks ei või meie pisuhänd olemas olla? Või vanapagan. Kasvasin muistenditega, ja neist on mul alati mulje jäänud, et on vanapagana vastand on "vanaisa". Vanaisa, kes siis esnindab loodust ja puhtust. Mitte keski zombie kes väidetavalt risti löödi ja ellu ärkas. Ja kelle sallimised ja mitte-sallmised on nii hämmastavalt samad , mis tema uskujad tahavad, et nad oleksid. Aga see teatud hulk inimesi, kes sellesse teemasse usuvad. Vaadake peeglisse. Te olete teemast liiga kaugel.
Mulle meeldib uskuda Nessie'sse ja vaikselt mõelda, et "what if". Ütlen ruttu ära, et tulnukatesse ma ei usu. Mind tõmabab vana keldi mütoloogia ja vana eesti paganlus ja veits krüptozologiat. Segu koerakoondlastest, pisuhädlastest, kitse kuju võtvast katkust keda saab üle kavaldada või La Bête du Gévaudan'ist. Midagi, mis on käega katsutav kui sa seda näha ja katsuda oskad.
There must be more ot there. Võimalik, et süüdistada on a X-Files, mida varajased eas vaatasin, so "The truth is outh there"
Aastaid tagasi põdesin raskelt, arstid ei suutnud kohe läbi närida mis viga. Ema, kes on vana eesti usku ja usaldab vahel üllatavates kohtades müstilisi jõude, viis mind Kirna Mõisa. Läsksime kõik kolmekesi - mina, ema ja isa. Mäletan selgelt, et kui kohale jõudsime ja sisse keerasime tekkis tunne nagu ma oleks kuskilt tarretisest läbi surutud. Selline paks ja veidi pead ringi käima panev tunne tekkis, võttis silme eest uduseks. Ema vanemad töötasid mõlemad kui ta noor oli ja tal oli hoidja kui kumbagi vanemat ei olnud. Hoidja oli aga väga maa uski ja ema järgib siiani traditsioone - mil tohib uut looma majja tuua, karjaloomi karjamaale lasta, kasvuhoonet üles panna jne jne. Eks ta uskus ka Kirna, suuremalt jaolt minu pärast. Paps on mul omaette tegelane, ta ei ole kaugeltki tõsine inimene, aga pekstes ka ei usu millegisse, mida katsuda ei saa. Läksin Kirna avatud meelega, tahtsin uskuda. Aga see hääl sees tõi aga auke esile kogu teemas. Kirna pidaja oli vanem daam, kes askeldas pendliga ja väitis, et mul on kopsud lausa läbinähtavad. Olen küll lapsepõlves 2 või 3 kopspõletikku läbi põdenud, aga seda lausa kodus ja ellu jäänud. Köha on mul harva, astmat aga põdes vanaema ja isagi kopsudega kehvasti. Aga see ei olnud tegelikult mu mureke. Kirnas on siis n.ö takistusrada, mida läbida. Igas kohas omad asjad. On kolm asja mis mulle ajju sööbinud on. Meid juhatas Kirna Mõisa pidaja "abiline", vanem mees, kellel tõesti paistsid n.ö anded olevat. Olime viimases kohas, mees vaatas mind ja ütles: "nonäed, sinust võib veel asja tulla" ja pani oma käe mu pea vastu. Mul läks silme eest mustaks ja oli tunne et läksin sekundiks mujale. Teine: oli n.ö needuste mahavõtmise koht. Mees väitis mu emale, et tal on 3 needust peal, need tulevad looduslikul moel välja, oodaku ta vaid. Ema tegi kolm valju ja tugevat krooksu. Teel koju mõtisklesin auto tagaistmel kui mul tuli peale tunne nagu keegi must kuju läks minust läbi. Tunne oli nagu ette tuli sein, mis pehmeks muutus ja millest ma läbi sain. Ja mul hakkas parem. Vähemalt lühiajaliselt. Uusun, et tegu oli vägagi selles, mida ma usun. Ja see aitas mu enda muret, mis peas kinni.
Ma olen 99% kindel, et olen vähemalt 3 korral vaimu kohanud. Olgem ausad, võibolla palju rohkem kordi. Aga ma töötan kohas kus ebatavaline on täiesti tavaline.
Olgu see realist mu peas kui boss tahes, ühes vanarahva jutus olen ma veendunud - nelja silmaga koeras. Teate küll, koerad, kel silmade kohal täiesti teist värvi kulmud, nagu oleks 4 silma. They kinda know stuff. Kui mu vanaema suri, tulid koerad mu voodisse ja olid seal lahkumata um 12-14 h. Eddie oli 4 silmaga, tema oli kogu see aeg kuidagi mu vastus või kuidafi mulu ple end pannud. Iga 30-60 minuti jooksul tõstis pead ja vaatas midagi toas, mis ta pea liikumise järgi vaadates liikus. Hommikul läks ta tühja vanema voodisse ja tegi seal kolm ringi niutsudes ennem kui maha hüppas.
Ma ei taha uskuda seksikatesse vampiiridesse või alpha-male libahuntidesse. Ma lihtsalt tahan et siin ilmas oleks rohkem kui silma paistab. Et see mis pealispinda kraapides paistab seal ka on. 90% islandlastest usub siiani haldjatesse. Miks ei või meie pisuhänd olemas olla? Või vanapagan. Kasvasin muistenditega, ja neist on mul alati mulje jäänud, et on vanapagana vastand on "vanaisa". Vanaisa, kes siis esnindab loodust ja puhtust. Mitte keski zombie kes väidetavalt risti löödi ja ellu ärkas. Ja kelle sallimised ja mitte-sallmised on nii hämmastavalt samad , mis tema uskujad tahavad, et nad oleksid. Aga see teatud hulk inimesi, kes sellesse teemasse usuvad. Vaadake peeglisse. Te olete teemast liiga kaugel.
Mulle meeldib uskuda Nessie'sse ja vaikselt mõelda, et "what if". Ütlen ruttu ära, et tulnukatesse ma ei usu. Mind tõmabab vana keldi mütoloogia ja vana eesti paganlus ja veits krüptozologiat. Segu koerakoondlastest, pisuhädlastest, kitse kuju võtvast katkust keda saab üle kavaldada või La Bête du Gévaudan'ist. Midagi, mis on käega katsutav kui sa seda näha ja katsuda oskad.
There must be more ot there. Võimalik, et süüdistada on a X-Files, mida varajased eas vaatasin, so "The truth is outh there"
No comments:
Post a Comment