Kuidas me Saaremaal kivi varastamas käisime

Mina olen oma teadliku elu üles kasvanud suures eramajas veel suurema õuega. Mul on alati üks kodu olnud. Ja seepärast on minu jaoks üks kurvemaid "kodu saatusi" mu enda ema oma. Ema on mul pärit Saaremaalt ja tema kodukohast on järgi jäänud lagunenud maja koos võssa kasvanud õuega, mida me käime aeg ajalt vaatamas. Koht ei ole ema oma, vist ei ole kellegi oma enam. Juba väiksena mõistsin kui raske see olla võib, oma kodupaika niimoodi näha. Teada, et sul ei ole sellega enam mingit materiaalset sidet, või sellele mingit õigust ja näha seda lagunemas.

Ema pildialbumeid vaadates rääkis ta mulle alati, et tal oli õues oma kivi. Talle meenutas see väiksena hobust. Seal peal ja ümber mängides veetis ta päevi. Isegi pilte oli sellest kivist ja mu väikesest emast.

Kaks aastat tagasi peale ema sünnipäeva tuli meil (mul, papsil ja mu tolleaegsel kaasal) idee kivi üllatusena ära pätsata. Mõeldud tehtud, läksime siis kohale. Majakoht on veidi peateest kõrval ja hea vaikne tegutseda. Muidugi tekkis küsimus, mis karistuse kivi varastamise eest saada võiks. Kiva kaalub ikka oma paarsada kilo ära ning see tuli saada üle lagunenud kiviaia autosse ning siis koju. Koormarihmadega saime ta maast lahti, majast leitud ratta lenksuga kiviaiale otsapidi. Sealt edasi plankudel libistades lükkasime viimase jõuga ta autosse. Terve tee sõitsime vist 50ga, sest kivi oli nii raske, et rattad käisid vastu koopaid kohati. Aga kohale me ta saime. Ja ema oli kõigepealt üllatunud, siis ütles, et me olene lollakas ja siis rõõmus.

Sel kevadel sai kivi ka ema nüüdsesse koju püsti.

Kes meiega ei ole

Käisin täna surnuaial omade haudadel lilli kastmas. Vaatasime vanu haudu ja riste ning jäin mõtlema. Terve maatükk surnuid täis, what's the point. Aga see on omamoodi koht kus midagi meie seast lahkunute jaoks veel teha. Olguu see lillie istutamine või küünla süütamine. Muidugi saab mäletamiseks rohkem teha kui tegu kellegi tõeliselt lähedasega. Aga need keda me võibolla enda eluajal ei tundud, või tundsime vähe? Käime haual, poetamine nende kohta sõna kellegi. Ja inimesest kes võibolla suri aastal 1930 räägitakse üks lugu mille pärast ta tuntud oli. Meenutatakse mingit juhtumit, räägitakse mis temaga juhtus. Ja tükike temast elab edasi.

Eks ole lihtne mõelda, et inimene on surnud, saa üle. Aga see ei ole nii lihtne ju tegelikult. Kes nii arvavad on õnnelikud, et ei ole ise väga lähedase kaotust üle elanud. See 50x100 cm maatükikest ongi osadele pidepunkt oma lähedasega, kelle ta kaotas. See on  omamoodi rituaal. Samamoodi võme käia tema toas, temaga rääkimas ja tema olemust tunnetamas, ning samamoodi võime käia kohas kuhu pandi ta jäänused. Meie enda valida, mis me mälestuspaigaks valime.

Mina olen oma elus tundud vaid ühte oma vanavanemaist. Vahel ma väha soovin, et ma saaksin läbi millegi jälgida ühe nende päeva, keda ma tundma ei saanud. Näha millised nad olid, kuidas nad tegutsesid. Olenemata kõigest, on minus nende DNA, nende pärilikkus. Ja kuna ma ei saa, siis käingi vanemataega aeg ajalt surnuaial ja kuulan nendest jutte.

5aastaselt ma kahtlesin,kas see mitte ei ole mu väga usklik vanatädi, kes suure kivi alla lihavõtte mune peitis, 10 aastaselt kahtlesin kas su vanemad ikka teavad KÕIKE. 15aastaselt ma kahtlesin kas mu esimene armastus ikka armastab mind tagasi ja 20aastaselt kas keegi teine mind üldse enam armastab. Ma leian, et 25 aastaselt on asi palju lihtsam - kui kahtlema hakkada, siis on hea ette lüüa error 404 "no fucks were found". Mis sind ikka üllatada saab?

Istungi laupäeval kodus et  uuesti vanu Batmani filme vaadata ( mitte George Clooney'ga) ja Game of Throne'si lugeda. Hei, ma olen tegelt ka nohik. Mu peakohal ripub Kettamaailma kaart ja raamaturiiulil kuivavatud sisalikud. Ja ma ei viitsi enam teiste issue'dega arvestada - teen seda juba väljaspool vaba aegagi liiga palju.