Kes meiega ei ole

Käisin täna surnuaial omade haudadel lilli kastmas. Vaatasime vanu haudu ja riste ning jäin mõtlema. Terve maatükk surnuid täis, what's the point. Aga see on omamoodi koht kus midagi meie seast lahkunute jaoks veel teha. Olguu see lillie istutamine või küünla süütamine. Muidugi saab mäletamiseks rohkem teha kui tegu kellegi tõeliselt lähedasega. Aga need keda me võibolla enda eluajal ei tundud, või tundsime vähe? Käime haual, poetamine nende kohta sõna kellegi. Ja inimesest kes võibolla suri aastal 1930 räägitakse üks lugu mille pärast ta tuntud oli. Meenutatakse mingit juhtumit, räägitakse mis temaga juhtus. Ja tükike temast elab edasi.

Eks ole lihtne mõelda, et inimene on surnud, saa üle. Aga see ei ole nii lihtne ju tegelikult. Kes nii arvavad on õnnelikud, et ei ole ise väga lähedase kaotust üle elanud. See 50x100 cm maatükikest ongi osadele pidepunkt oma lähedasega, kelle ta kaotas. See on  omamoodi rituaal. Samamoodi võme käia tema toas, temaga rääkimas ja tema olemust tunnetamas, ning samamoodi võime käia kohas kuhu pandi ta jäänused. Meie enda valida, mis me mälestuspaigaks valime.

Mina olen oma elus tundud vaid ühte oma vanavanemaist. Vahel ma väha soovin, et ma saaksin läbi millegi jälgida ühe nende päeva, keda ma tundma ei saanud. Näha millised nad olid, kuidas nad tegutsesid. Olenemata kõigest, on minus nende DNA, nende pärilikkus. Ja kuna ma ei saa, siis käingi vanemataega aeg ajalt surnuaial ja kuulan nendest jutte.