Mina olen oma teadliku elu üles kasvanud suures eramajas veel suurema õuega. Mul on alati üks kodu olnud. Ja seepärast on minu jaoks üks kurvemaid "kodu saatusi" mu enda ema oma. Ema on mul pärit Saaremaalt ja tema kodukohast on järgi jäänud lagunenud maja koos võssa kasvanud õuega, mida me käime aeg ajalt vaatamas. Koht ei ole ema oma, vist ei ole kellegi oma enam. Juba väiksena mõistsin kui raske see olla võib, oma kodupaika niimoodi näha. Teada, et sul ei ole sellega enam mingit materiaalset sidet, või sellele mingit õigust ja näha seda lagunemas.
Ema pildialbumeid vaadates rääkis ta mulle alati, et tal oli õues oma kivi. Talle meenutas see väiksena hobust. Seal peal ja ümber mängides veetis ta päevi. Isegi pilte oli sellest kivist ja mu väikesest emast.
Kaks aastat tagasi peale ema sünnipäeva tuli meil (mul, papsil ja mu tolleaegsel kaasal) idee kivi üllatusena ära pätsata. Mõeldud tehtud, läksime siis kohale. Majakoht on veidi peateest kõrval ja hea vaikne tegutseda. Muidugi tekkis küsimus, mis karistuse kivi varastamise eest saada võiks. Kiva kaalub ikka oma paarsada kilo ära ning see tuli saada üle lagunenud kiviaia autosse ning siis koju. Koormarihmadega saime ta maast lahti, majast leitud ratta lenksuga kiviaiale otsapidi. Sealt edasi plankudel libistades lükkasime viimase jõuga ta autosse. Terve tee sõitsime vist 50ga, sest kivi oli nii raske, et rattad käisid vastu koopaid kohati. Aga kohale me ta saime. Ja ema oli kõigepealt üllatunud, siis ütles, et me olene lollakas ja siis rõõmus.
Sel kevadel sai kivi ka ema nüüdsesse koju püsti.
Ema pildialbumeid vaadates rääkis ta mulle alati, et tal oli õues oma kivi. Talle meenutas see väiksena hobust. Seal peal ja ümber mängides veetis ta päevi. Isegi pilte oli sellest kivist ja mu väikesest emast.
Kaks aastat tagasi peale ema sünnipäeva tuli meil (mul, papsil ja mu tolleaegsel kaasal) idee kivi üllatusena ära pätsata. Mõeldud tehtud, läksime siis kohale. Majakoht on veidi peateest kõrval ja hea vaikne tegutseda. Muidugi tekkis küsimus, mis karistuse kivi varastamise eest saada võiks. Kiva kaalub ikka oma paarsada kilo ära ning see tuli saada üle lagunenud kiviaia autosse ning siis koju. Koormarihmadega saime ta maast lahti, majast leitud ratta lenksuga kiviaiale otsapidi. Sealt edasi plankudel libistades lükkasime viimase jõuga ta autosse. Terve tee sõitsime vist 50ga, sest kivi oli nii raske, et rattad käisid vastu koopaid kohati. Aga kohale me ta saime. Ja ema oli kõigepealt üllatunud, siis ütles, et me olene lollakas ja siis rõõmus.
No comments:
Post a Comment