Tuli täna töökaaslasega arutuseks see eestlaste soolapuhujate lembus. Need Nastjad ja Kerrod ja too opitud näoga naine (kelle nime ma ei viitsi googeldada).

Kui kirjutatakse näiteks joogast või mediteerimisest siis puhitakse, et ärge uskuge jama. Kristusest ei hakka ma üldse rääkima. Aga mingi tibi räägib mis seisus Mars on ning kristallidest ja inimesed kohe usuvad ja ostavad nende raamatuid ja muud soga. Amazing.

Me jõudsime teooriani, et igal inimesel on kaasa sündinud selline väike "uskumuse kogum", mis tuleb kuskile panna. Ja kuna meil siiski ristiusk pole päris kanda võtnud pikas perspektiivis, siis tuleb see kogum kuskile mujale anumasse panna. Tänapäeval kiire ka, pole võibolla aega otsida. Siis istud pühapäeval teleka ette ja keegi tädi toob sulle selle "usu anuma" otse kätte. Easy peasy, tehtud.

Kui ma väike laps olin ja tõsiselt haigeks jäin, sundis ema mind jooma kuuma piima mee ja sibulaga. See oli midagi nii hirmsat, et siiani tekitab paljas mõte soojast piimas minus vastikuse-värinaid. See on midagi, millest ma olen õudusjutte rääkinud. Ma olen toonud võrdlusi, et "ennemini jooks sooja piima". (Mainin ära, et ma ei joo eriti üldse piima, ka mitte külmas olekus)

Jäin eelmine nädal haigeks ning peale palaviku möödumist jäi maha hirmus ärritusköha. Lugesin, et hea ravim pidi olema kuum piim meega. Istusin siis 3 ööd üleval köhimise pärast kuni murdusin ja ajasin piima soojaks ja panin mett sisse. Ja see isegi maitses mulle. Ma ei tea enam kes ma olen. Mul on eksistentsiaalne kriis.

Minu kaaslase tütar on esinemispisikuga. Käib 3.klassis ja tahab saada näitlejaks-lauljaks-tantsijaks. Jõulupeol peab esinema koos poisiga, ise sai valida kellega. Tema sihtis ikka kõrgele ja võttis vanema klassi poisi. Ja oli hirmus pettunud kui too pidi nutma hakkama, et temaga koos esinema peab. Täna juuksuritoolis rääkis oma muret. Juuksr lohutas teda öeldes, et kõik ei taha esineda, äkki poiss kardab esinemist. Noor neiu aga teadis tõde : "Eiiii, ta kardab MIND"

True that. Eks vist plikad ole üks suur hirm poistel. Welcome to the real world.

Ostsin endale kaasaskantava kompressori autosse, sest mingil põhjusel on mul alati rehvijamad. Sõitsime ning mu kaasa võttis seda pakendist lahti. Küsisin kas rõhu näidiku numbrid on ikka kenasti näha ja mulle ka arusaadavad. Ning palusin sellele vastates "mõelda nagu mina". Ta teatas, et ta ei suuda seda teha, sest see pole võimalik. Võttes Homer Simpsoni pea läiblõike eeskujuks olevat minu pea sama võrdlust tehes täis kutsikaid ja koeri ja see mõni mõte, mis sinna vahele mahub, saab veits otsast näritud ja võibolla natuke pissiseks ka. Like awwwww, nii armas. Ma üldse ei eita, et see nii on.

Hey, a dog!

P.S mõttekaaslastel soovitan külastada seda kullaauku

Damn, loomakliiniku töötajad on mu läbi näinud. Istun kassiga kliinikus ja arstid vajasid koera alt korruselt üles toomisel abi. Mina pakkusin end kohe vabatahtlikuks aga mul käsiti oma kassiga edasi istuda. Nad teavad, et minu moto on "all the dogs" ning ma oleks selle koeraga punuma pannud.

Käisin täna jälle isaga Tallinnas päevaravis. Ma tavaliselt veedan ooteaega kinos. Täna jõudsin oma kaaslasega varem tagasi. Istusime parklas ja jälgisime inimesi. Me püüdsime ära arvata, kas nad on eestlased või venelased. Boonuspunkte sai kui mõnele värvikamale tegelasele nimi pakkuda ja väike taustalugu. Minu lemmik oli Ülo, kes kiirustas oma haiglas olevale dominantsele naisele uusi ajakirju viima.

Tagasiteel pajatas isa seikasi oma varakevadistest haiglanädalatest. Rääkis kuidas meeldiv noor õde üritas temalt delikaatselt küsida kas on ka häda tegemas käinud. Õde küsis: "Kas te olete täna iste juba teinud?". Mille peale minu lihtsinimesest paps mõtles, et "Mis iste ma tegema pidin? Seinaäär on taburette täis ju, võta sealt"

arstlik ülevaatus

Iga kuu maksan paraja summa sotsmaksu. Käisin siis selle raha eest teenuseid ka tarbimas üle pika aja. Mul on lapsest peale raua sisaldusega veres muresi olnud, nüüd pole end üle 2 aasta kontrollida lasknud. Raha läheb asja ette, suurepärane käik oli. Mitte ainult veri polnud korras, vaid perearst iga testi peale rõhutas, et "noorel inimesel nagu sul". Just muretsesin, et järgmine aasta hakkab uus kümmend paistma, aga see arstilkäik läks kohe õigesse auku. Sain kinnitust, et ma olen ikka noor veel.

Täna praamil oli minu kõrval PERHi kiirabiauto. Mina ei viitsinud autost välja minna, nemad läksid. Olid riides nagu kiirabitöötaja ikka - punased püksid ja see punane fliis. Ega ma rohkem tähele ei pannud. Mõni aeg hiljem märkan oma küljepeeglist kuidas üks teist tagasi tuli. Vaatan - tädil on sinised kindad käes. Ehmatusega mõtlesin, et mis siis nüüd juhtus. Läks praami peal kohe asjaks, kedagi oli vaja elustada või midagi. Minu ehmatusest sai meeletu segadus, kui seesama tädi oma siniste kinnastega prügikasti sukeldus. Sellesse suurde, minule rinnuni prügikasti. Mul oli ikka jupp aega "error" ja ma üritasin mingit selgust kokku panna (äkki keegi viskas lapse prügikasti või midagi). Aga siis ma nägin, et tädi punase fliisi seljaosa peal oli suur SOL-i logo. Ta oli lihtsalt koristaja.....

Vaikus

Maal elades on minu jaoks nr 1 privileeg vaikus. Ma elan väga väikeses ja vaikses külas ka, kus suurim müraallikas kõigile olen vist ma ise. (Eelmine nädal sain ma lamba käest peaga lõuksi, siis ma arvan, et mu rööge võis kuulduda ka järgmisesse külla) Vahepeal tekitas suurt tuska üks keskeakriisi all kannatav härra, kes kõigile oma motikat demonsteeris. Kuna ta sõitis sellega ainult pidevalt gaasi andes (et ägedam hääl oleks) siis õnneks mingi hetk tappis ta selle vist ära.

Point on, et jube naljakas asjad hakkavad siis pinda käima. Ja mitte pinda käima. Meil külas ehitatakse ja ükspäev mürises ja värises seal õues mingi masin ikka 9-16. Ja ma ei pannud seda tähele. Sest mul on puhkus ja ma riisusin lehti ja lugesin põnevat raamatut. No üldse ei häirinud. Aga kui pingsal tööperioodil ikka kari osse kuskil 2 km laugusel lampi ilutulestikku laseb (ja mitte 31.dets) mõned minutid, siis tahaks neile mõnuga soolalaengu perse lasta. Või see rähn, kes minu akna kohal otsaviilu toksis suvel. See rähn oli ikka Dolores Umbridge tasemel pahalane minu jaoks.

Aga praamijärtsis ootajate tümm käib pinda ikka 12 kuud aastas, I promise. Tõsiselt kutid, kedagi ei koti teie keskpärane muusikamaitse, osta kõrvaklapid.

Tahtsin hommikuks mune praadida. Minu standardkogus on 2 tükki. Kuna me peame ise kanu ja müüme mune, siis loomulikult meil endal on alati munadega kitsas. Leidsin siis sellised kaks:

Mõtlesin, et need peaks kahepeale 2 tervet kokku andma koguseliselt. Ma ei tea kas see kana, kes selle monster muna munes on veel ikka elus üldse. Naersin, et meil on vabajooksu kanad - mu koer Robert jooksutab neid vabalt. Ma ei olegi kindel, äkki see monstrum-muna on trenni tagajärg.

mulle ei meeldi hommikud

Ma ei ole hommiku-inimene, mulle ei meeldi hommikud. Eriti varajased hommikud ja kõige vähem varajased hommikud kui väljas on veel pime. Miski ei ole koostööaldis hommikuti. Alustades sussidest (mis lähevad vale jala otsa) kuni kohvipakini (mis ei tule lahti).

Ja kogu mu sõnavara hommikuti on "hmhm", "mkm" ja "ma ei tea". Ma olen pidanud rakendama "ma ei tea" hommikusse sõnavarasse, sest mu ema ON hommiku-inimene ning ta tahab kõike arutada ja nõuab vastuseid hommikul. Isegi kui väljas on pime ja isegi kui mu sussid on valesti jalas. See on kõik nii raske. I hate morning.

Ema meenutas mu passiiv-agressiivsset vihapurset väiksena:

"Mul on kõige kolemad kiik maailmas. Aga see on nii vastupidav, et elevant võiks ka sellega kiikuda"

Loen just Lee Childi Jack Reacheri "Persuader" raamatut, seda see "ambivalent" väljend tähendabki. Tänks, paps.

talvine polster

Kohe, kui ilmad jahedaks lähevad, tekib mul pidev nälg. Koguaeg sööks just. Nendel aegadel ma tunnen alati, et ma taaskord mõistan oma noorema koera kannatusi. Mu Sandyl on alati nälg - olenemata aastaajast. Lihtsalt koguaeg on nälg. Muidugi on ta seetõttu ka "kergelt" ülekaaluline. Ma pean ütlema "kergelt" ,sest kuna ta on nii umbes viie eri tõu ristsugutis, siis keegi ei tea ,kui palju ta tegelikult kaaluma peaks. Sest teist sellist koera pole olemas kellega võrralda. Kui põlveopil käisime siis arst ei uskunud, et ta 21 kg kaalus ja läks teda ise kaaluma. Ta mõõtis teda siit ja sealt ja pakkus pead kratsides, et äkki ta võiks ideaalis 15 kg olla. Dieedil ta on olnud 1,5 aastat. Ta on ikka 21 kg. Tihti ta toidab end ise. Näiteks meil on vabapidamises kanad kellest suvel alati mõni loll muneb kuskile õue. Sand leiab need munad kohe üles ning sööb ära. Eile avastas ema, et ta veedab nüüd aega meie õues kasvava sarapuu all, kus ta sööb allakukkunud pähkleid.

ühtne terminoloogia

Väga tähis on kasutada õigeid termineid. Näide:

Helistasin töökaaslasele paari küsimusega. Tema teatas, et käis linnas ülevaatusel ja on just teel tagasi tööle ning tuleb kohe minu juurest läbi. Minu juurde jõudes märkasin naiseliku silmamõõduga, et tema rinnaümbermõõt oleks justkui kasvanud võrreldes viimase korraga kui kohtusime (mis oli eelmine päev). Tema siis hakkas naerma, et tõepoolest on aga sel lihtsalt põhjusel, et täna ta ei kanna sportrinnahoidjat. Millele järgnes minu toetus nendele mugavatele leiutistele kuni ta lisas, et ta pani tavalise rinnahoidjad täna just ülevaatuse pärast. Sest ülevaatusel on raske muidu välja pugeda spordi omadest. Kuna minu jaoks "ülevaatus" = auto tehnoülevaatus, siis võttis mul küll suu lahti. Nr 1 KUI katkise autoga ta tahtis ülevaatuselt läbi siis saada ja nr 2) kas see ongi see uus ülevaatuse korra muutus millest ma lehes vaid pealkirja lugesin. Minu näoilme peale tegime selgitustööd ja ta mõtles "ülevaatuse" all arstlikku ülevaatust.

Sammalhabe

Mu papsil on oma isiklik lind nüüd. Ehitas tema garaaži ukse peale pesa. Paps veel pani ukse pool-kinni, et pesa räästa all oleks ja vihmast kuivaks jääks. Eile ei tohtinud ma peaaegu trelligi võtma minna, sest ma ei oskavat ust korralikult panna ja võin pesa maha ajada või vihma kätte jätta.

Ükspäev oli poeg ka alla kukkunud mida siis paps sinna ennast ohverdavalt turnides tagasi läks poetama.

Ma mäletan kui see pesa sinna sõna otseses mõttes üleöö tekkis ja ma läksin küsima selle linnu kohta "Kes ta on?" Siis paps vastas: "Kes? *mõttepaus* Vist oli Ungarist, ta ütles. Aga ma ei saa kõigest ta jutust alati aru" Tal on samblast habe vist veel puudu

Kiitus

Vabal päeval oli mahti mõelda oma toitumisharjumuste peale, kuna ma ei suutnud meenutada millal ma viimati kala sõin, seadsin sammud kohalikku kalapoodi. Ma arvasin, et mina olen hea klienditeenindaja aga sealne daam teadis juba ette kui valjusti iga järjekorras oleva kliendiga rääkima peab, et too teda hästi kuuleks. Vot see oli service. Ja järjekorras oli päris palju inimesi.

Niisama poes oli ka paras järjekord. Peab meeles hoidma, et ennem lõunat pole mõtet minna kui kiiresti tahad osteldud saada. Seal õiendas üks vanem härra kassapidajaga kuna ei saanud oma kasti Alexandri õlut nii odavalt kui tahtis. Mulle avaldas muljet hetk kus õiendava vanapapi naine midagi kassasse jättis ja poemüüja läks neid parklast otsima, et asi neile ikka kaasa anda. Mina oleks rahumeeli selle jätnud omanikku ootama. Ilmselgelt on need kassapidajad paremad inimesed kui mina.

Save me, Jebus! - Homer Simpson

Iga aasta ajab mu väike ja ülekaaluline koer jalutama minnes põldude peal lõokesi taga. Ta ei ole elades ka ühtegi neist kätte saanud, aga ta ikka jätkab nende tagaajamist lootuses, et ühel päeval see magus suutäis talle hambusse jääb. Täna vaatasin teda ja mõtlesin, et ju usklikud vist elavad kah sellist elu. Usume millegisse, mis pole kunagi juhtunud, aga äkki ikka on tõsi.

Emaga linna minnes jäime arutama ühe paduuskliku tuttava üle, kes lasi oma lapsel jäädavaid tervisikahjustusi saada kuna keeldus teda haiglasse viimast väitega, et "küll Jumal ravib". 

Ma ei ole usklik, pole kunagi olnud ka. Minu õdedest vanatädid olid. Mina vaatasin kogu sellele teemale juba väga väikesest peale umbusklikult viltu. Mulle kingitud laste-Piiblid tundusid samasuguste muinasjuturaamatena kui "Ungari muinasjutud." Kindlasti aitas kaasa juhtum kui üks mu vanatädidest peale Eesti taasiseseisvust naases luterlikku usku ning teine vanatädi valis vene õigeusku edasi jääda. Minu meeles suht no big deal. Aga vene õigeusku jäänud tädi ei rääkinud tolle reeturliku õega mitu kuud. Lisaks oli seal seik kus üks teist kirvega taga ajas, aga seal oli juba kellegi kallis ilupuu põõsas ka mängus, mis sai maha raiutud vastaspoole poolt. Ma ei mäleta kas see ilupuumõrv oli terrorismijuhtum usuvalikute pärast või  tavaline sisterly love.

Ma lihtsalt ei saa aru kuidas 21. sajandil saavad inimesed ikka sama juttu uskuda ja selle järgi teisi inimesi hukka mõista või teiste elusi mõjutada. Mina ei mõista ühtegi usklikku hukka ennem kui ta ei tule mulle oma usku peale suruma või kui ta minu kuuldes ei halvusta kedagi ENDA usklike põhimõtete põhjal või ei tapa kedagi tahtlikult või tahtmatult ära oma usklike põhimõtete pärast. Ajal kus meil on võimalik rännata ja näha kõiki erinevaid kultuure ja inimesi on ääretult tagurlik jääda fundamentistlikult mingi eelarvamustega maailmavaate juurde. Mille eelarvamused pärinesid suuremas osas ignorantsusest ja lisaks paar tuhat aastat tagasi. Kas me ei peaks tahtma olla head lihtsalt selle pärast, et olla head? Mitte lootuses, et keegi dude "üleval", meie üle kohut mõistab?

Aga eks see on nende enda valik. Mul on neist inimestest lihtsalt vahel kahju. Samamoodi on mul oma koerast kahju, kes ikka loodab seda lõokest kätte saada. Aga vähemalt tema ei pea mind patuseks saatana saadikuks kui ma valin tema lõokesi mitte taga ajada.

punased päevad

Sattusin lugema huvitavat artiklit naiste menstruatsioonist.

Artiklis on palju viiteartikleid teemadele, mida mainitakse, üks neist oli tabudest, mis kestavad ka tänapäeval. 

Mulle ei meenu, et ma oleksin kunagi kokku puutunud mõne eelarvamusega või ebausuga päevade suhtes. Ma isegi ei mäleta oma esimest mentsuatsiooni. Ma olin sellest ennem juba teadlik, nii et mingit Carrie olukorda mul ei juhtunud. Pigem nentisin vist fakti. Kindlasti on asi selles, et ma olen kasvanud matriarhaalses peres aga ma ei ole kunagi tundnud, et ma peaks päevi häbenema või poes piinlikusega tampoone-sidemeid soetama. Seega mulle tunduvad ka kõik, kes neid häbenevad või tabuna käsitlevad, kummalisena. Ja ma ei ole teadlik kõigist neist aliastest päevade kohta mida peaks kasutama selle asemel, et öelda "mul on menstruatsioon". Ma mäletan kui ma keskkoolis olin siis oli meil korra asendusõpetaja kehalises. Ta oli selline 50ndates naisterahvas kes ennem tundi küsis ega kellelgi päkapikud külas ei ole. Mul ikka kiilus täiesti kinni, et mis kuradi päkapikkudest ta räägib - a)jõuludest polnud haisugi ja b) me olinm juba teismelised ja liiga suures, et susse aknale panna. Õnneks mul sõbranna aitas hädast välja ja tõlkis mulle. Ja sellele inimesele (kes muide andis veel inimeseõpetust) oli päevade olemasolu täielik kehtiv vabastus kehalisest.

Teine naljakas juhtum oli mul umbes 40ndates aastates eduka naisterahvaga kellelt ma seda üldse ei oodanud. Ta saatis oma sõbranna minu käest küsima kas ma saaksin tema juurde tulla, kuna tal on probleem. Kui ma siis küsisin mis juhtus hakkas tõeline äraarvamismäng. "Mul on SEE mure" - mina vaatan tühja pilguga talle otsa - "Noh see mure on mis ikka vahel on" - mul veel tühjem pilk silmis. Ja nii jupp aega kuni ta siis piisavaid vihjeid ütles, et ma ära arvasin, et tal on päevad ja pole sidet ega tampooni. Kui ma lubasin talle kohe tuua, pani ta mulle südamele, et ma seda DISKREETSELT teeksin. Nagu mismoodi ma seda tuua kavatsesin tema arust? Viibutan tampooni nööri otsas nagu lassot või kleebin endale sideme otsa ette? Või hõikan teistele, et "jou jou, Maali kukkus veritsema"? Temaga oli kusjuures teine juhtum veel kus ta tuli mu juurde ja ütles "mu tütrel tulid külalised, tal on midagi vaja selle jaoks" - no tee mis tahad ma arvasin tõesti, et lapsele tulid sõbrannad külla ja ma pean aitama tal poodi minna või midagi.

Aga parim on minu meelest lugu mis ma ema käest kuulsin. Kui mu ema hakkas minu isaga semmima ja paps viis asja nii kaugele, et tõi ema ka teistele kaeda siis mu vanatädid leidsid, et neile ema ei meeldi. Nagu kohe üldse mitte. Ja kui isa arvas peale nende käsku emast kohe lahti saada, et ta ikka ema maha ei jäta ja tahab lausa pulmad pidada siis neil oli kohe põhjendus varnast võtta. Nimelt oli ema noore mehe "ära teinud". Ja see tähendas, et ema pani kindla peale isale kuskile joogi või toidu sisse 3 tilka menstruatsiooniverd ja isa nüüd nõiaväel loll peast. No nad on 30 aastat koos olnud, ju siis oli tegus nõiarohi.

Teemaga meenub mind alati naerma ajav tsitaat South Parki Mr. Garrisoni suust põhjendamaks miks talle naised ei meeldi: "Never trust something that bleeds for 5 days but doesn't die!"

Kevadine kohtumine

Läksin mina oma kohalikku poodi. Tohmisin riiulite vahel ja hakkasin kassasse liikuma. Ja äkki täitis mu vaatevälja kellegi poolpaljas perse. Tegu ei olnud kogemata paistva tagumikupraoga vaid ikka poolkuu oli väljas. Noorhärra, kelle poolkuud ma siis ehmatusega vaatama jäin kandis nii väsinud dressipükse, et ilma kahtluseta võin öelda, et mu vanemate Bocki-armastajast töömees kannab ka viisakamaid ja tagasihoidlikumate põlvekohtadega pükse. Siis ma taipasin, et püksid olid nii alla tõmmatud, et me näeksime ta Calvin Klein alukaid - et me ikka teaks, et ta on stiilne mees ja pappi jagub. Need oli kulumisastme järgi otsustades tal ainus paar alukaid. Mitte, et ma väga oleks analüüsinud silm punnis, aga neid nägi samapalju kui ma tavaliselt eesseisja jopet näen. Jalad olid tal paljad ja paljaste varvaste otsas kandis ta vuhvel crockse. Noormees siis ikka kohendas pükse õnneks natuke ülesse (aga mitte liiga palju, muidu me ei näeks ta kalvineid), ma ei tea kas tal hakkas tuul tõmbama või nägi mu rohelist nägu.

Ma siis hõõrusin silmi ja mõtlesin, kas ma läksin külmetusrohuga päeva peale liiale või olen ma astunud kuskile wormhole'i ja maandunud USA Walmardis. Aga maksmise käigus märkasin ta nunnut roosat käepaela tolle Pärnu drifti kirjaga (või-misiganes-ossiüritus see toimus hiljuti). Ja maailm loksus paika.

Ma olen harjunud nägema võõraid paljaid tagumikke ikka Sons of Anarchy või Game of Throne'i episoodides. Aga saarele jõudnud kevad on palastanud uued võimalused.

Ahjaa, popid värvilised päikeseprillid olid tal ka.