Karvased ja hambulised

Ma ise ka ei tea kust ja miks mu koera-hullus alguse sai. Igatahes ei ole ka kunagi ilma koerata elanud ja koer ei ole meil kunagi vähemat kui täieõiguslik pereliige olnud. Ühest sai kaks, ja kahest kolm ja korra isegi neli. (olgem ausad, tänane jutt on inspireeritud osalt sellest, et üritan meie pere arvukust taas tõsta).

Üks kummaline asi, mida ma mäletan oma varajasest lapsepõlvest on mul järel käinud "kummituskoer". Väiksena lasin mööda kiviaedu, puutüvesi ja kraavikaldaid ringi nagu üks poiss-juula kunagi. Mäletan, et mul oli tunne, et keegi vaatab mind ja kui ma ringi pöörasin, nägin paaril korral udust berhardiini kuju. Olin tol ajal koolieelik ja telekas meil puudus, seega ei olnud ma tol hetkel bernhardiini küll kuskil näinud, et osata seda ette kujutada. Kirjelduse olen hiljem suutnud tõuga täpsustada.

Aga koer on hunt, magagu ta sul kaisus, või mingu ükskõik kui hulluks rõõmust, et sa koju tulid. Südames on koer hunt ja võimaluse tekkides, käitub ta instinktide najal. Ok, võibolla mu 12aastane kolli on tõesti üks erand, tema instinkt on lennukite ja vareste ja käivituva traktori peale ärrituda. Aga kuni selle aasta märtsini omasin vendade paari - Eddie & Robbie. Ja kui kambavaim peale tuli, oli tükk tegu, et õue eksinud kiimane kõuts eluga pääseks. Polnud ka ebatavaline leida mõni rebase- ja kährikulaip hommikul õuest - metsloom oli leidnud tee aeda, aga mitte aiast välja (vähemalt mitte piisavalt kiiresti). Kui Eddie kellegi kurja käe läbi teise ilma läks, rahunes ka Robert maha, polnud kedagi, kes seljataga kinnitaks, et "lähme-lähme".

Täna aga õunu korjates hüppas Robert mu järel lambaaeda ja eraldas karjast mängleva kergusega kõige aeglasema ja kõige vanema ning ründas teda nagu üks hunt rünnata oskab. Õnneks jõudsin vahele ja asi piirdus lamba jaoks vaid katkise jalaga. Aga minule ajas see hirmu nahka, mõtlesin tõsiselt, et koer on ära keeranud ja tuleb magama panna.

Õnneks ma ei oska koerte osas alla anda, seega on mul lõputult võimalusi ennem oma 8aastat kaaslaseks olnud sõbra teise ilma saatmist. Ja kui hunt sinu südames ärkab, mis sa siis teed - tuletad meelde, et nüüd ma olen "paha koer" ja tunnen hirmu vitsa ees? - vaevalt küll. Siis jookseb juba teine mõtteviis kahe kõrva vahel ja üheks väikeseks hetkeks ei ole ta sinu karvane nunnu, vaid hunt. Ja seda tuleks meeles pidada. Muidugi saame me ära teha, et koer teisi loomi armastaks, nagu osad mu praeguseks manalateel koerad. Aga see armastus on sisse treenitud, mitte kodeeritud. Sisse kodeeritud on siiski kiskja hing. Ainuke mis teha, on saada karja juhiks - ja mul tuleb sel aastal muutunud karjaga veel kõvasti tööd teha.