Oleme avatud raamatud, vist

Täna on minu jaoks veidiks ajaks paus klientidega, vähemalt näost näkku suhtlemise osas. Telefoni otsas võivad nad mind ette kujutada kuidas soovivad - meela blondiinina või rasvaste juustega nohikuna. Niikuinii saab ju mu häälest midagi välja lugeda, et mis värvi aluspesu ma eelistan ja mis mu lemmik poos seksides on. Peab ju ometi saama, ja kui veel ei osata, siis oleks ikka viimane kuramuse aeg ruttu üks uuring teha. Paarkümmend miljonit võiks küsida ja oleksime jälle targemad. Täna luges Kristel mulle artiklite pealkirju ette: "Naise näojoontest saab aru ta lapsesoovist" ja "Naise kõnnaks räägib ta orgasmivõimest" Mismoodi??? Käin jalad laiali, sest eelmine öö oli liiga kuum ja tormakas või??? Kuidas näevad välja ma-ei-soovi-lapsi näojooned? Ja kui ma kogemata ühe valmis teen, kas ma siis lähen teist nägu? Või kui ma ümber mõtlen? Kummaline viis teaduritel oma aega sisustada ja raha raisata. Kui nad vähi, AIDSi, Alzheimeri ja maailma näljahäda leevendamise lahendamiseks ja ravi leidmiseks liialt madala IQga on, siis võiksid nad oma seksiteemasi ikka lahendada nagu tavalised nohikud - kodus soki ja kreemiga.

Ma pean ikka vastuvooli ujuma (võibolla ma ei ole oma rebel teenageri faasi korralikult välja elanud) ja asju vastupidi tegema. Mulle meeldib kontsad alla panna ja küüned roosaks värvida ja siis arutleda teemal miks mulle hardcore ei meeldi ja mis on New Wave of British Heavy Metali peamised puudused. Või panna selga Satyriconi särk ja vaadata Bugs Bunnyt ja lasta ülejäänud õhtu ringi kisades MIIIIIP MIIIIIP nagu Roadrunner. I just like to bum people out. Mulle meeldib panna inimesi mõtlema, et tuleks vaadata ka pealispinna alla ja seda veidike kiipida, ennem kui otsuseid tehakse.

Mõtlesin esmamulje peale. Ja jõudsin otsusele, et see on ikka 50% ainult tõsi, et see nii tähtis on. Vahel võid inimesega mitu aastat töötada ja ta ütleb ühe lause, mis muudab absoluutselt ja vääramatult su arvamus temast. Emmale-kummale poole siis.

Inimesed on keerulised, that's the point. Kes ei ole, siis raske juhus, oled järjekordne "mehed on marsilt - naised vaanuselt" või "kuidas olla meesteõgija" käsiraamat. What you see is what you get and it's mostly crap. Mulle meeldivad inim-stepihundid ja -meister-ja-margaritad.

Mõned meist ei ole loodud asju nägema nii nagu nad üldsusele paistavad - ja siinkohal ma tõstan rusika õhku.

Apokalüpsis täna

Nii, sel aastal oleme siis 2 maailmalõppu üle elanud. Ja ikka pettumus. Ma nii ootasin nelja apokalüpsise ratsanikku ja kick ass eriefekte, tulekerasi ja kuidas kedagi taeva poole ei tõsteta.

Eriti ma ootasin just ratsanikke - Surm, Nälg, Sõda ja Haigus. Ma kujutan ette, et Surm on täpselt Kettamaailmast - luukere keebiga, kes sõidab oma hobusel nimega Täpi. Nälg oleks nagu luukere nahaga, kes ratsutades muudkui sööks ja tema hobune oleks ilmselt Don Quijote'st. Sõda oleks ilmselt Gerald Butleri tegelane 300st, hobune oleks vahutav öömust täkk. Haigusega ma pole päris paika saanud end, ilmselt selline vibalik ja kollaka naha ja nahaprobleemide ja tilkuvate punnidega kõõmane dude ja hobune oleks ilmselt kehvik lahtise karvaga.

Hommikul ärgates kui suurem osa deemioneid olid öösse jäänud avastasin ehmatusega, et ma olen kohe natuke päris õnnelik. Ma ei olnud kindel, kas sellest mõttest kinni haarata või tekk üle pea tõmmata ja oodata kuni see üle läheb.

Selle aasta ameerika mägedega mis mu elus olid, olen ma unustanud kuidas lihtsaid asju hinnata. Ja äkki tulid silmad lahti ja "oi kui palju häid asju ja inimesi mu elus on". Ma seedin seda asja - kisub jälle huvitavaks.

Maetud ja üleskaevatud

Läksin õhtul facebooki ja vihastasin end lolliks. Nüüd propageeritakse abordivastast kampaaniat surnud lootega. Aitähh a fucking bunch! Kes on nii idioot, et seda promob? Sina? Tahad ma ütlen, miks sind tuleks magama panna?

1. Kõik siin maailmas ei ole must-valge
2. Sind ei ole vägistatud
3.Sulle ei ole teatatud, et su laps on väärarenguga
4. Sa ei kannata haiguse käes, mis ei luba sul sünnitada
5. Mõned meist ei taha ürgemaks saada, aga KÕIK rasestumisvastased vahendid on 99,millegiga kindlad, mis jätab ikka ruumi ühele miljonist eksimusele.
6. Kui sa usud mehesse pilve peal ja et tema ei luba aborti teha (kuidas "Jeesuse ajal" üldse abordist teati?), siis mine palun arene või alaarene oma koguduse seas ja omaette.

Ma ei ole neid asju üle elanud, ega aborti teinud - aga ma tean, et asjad ei käi ühele ja teisele poole joont. On palju agasi ja palju tegureid, ja midagi sellist maha teha on taandarendlik. Muidugi on hämmastav, et pool neist inimestest ei näe oma varvastest kaugemale. Ja seega kisavad rahus, ilma pikemalt mõtlemata.

On piisavalt inimesi, kes on lapse kaotanud. Kas te arvate, et olete tegijad kui seda surnud loodet nende ees liputate? Ei, ei ole - ja mul on kahju, et teie olemas olete.

Vanad hinged ja Vana - Kreeka tragöödia

Mulle meeldib inimesi vaadelda. Mitte vaadata vaid vaadelda. Mõelda, millega nad tegeleda võiksid, kellele nad sõnumit saadavad, mis neid kurvaks tegi, mida nad põnevusega ootavad. Mõelda neile pika trolli/trammi/bussisõiduga täiesti oma lugu välja. Minu peatuseks, kust peale minna, on ühe ülikooli juurest, siis oli mõttetegevust palju. Kui just ei olnud reede õhtupoolik, siis oli see tsenaarium veidi B kategooria oma, sest kaaslasteks oli paar purjus härrasmeest, kes üritasid sinuga vestlus alustada või tiinekad, kes mõtlesid kuidas kõige säästlikumalt end tagurpidi tõmmata.

Aga mulle meeldis neile inimestele alati väike traagikanoot ellu sisse poetada. Ma arvan, et olen nagu hatifnatt, kes tunneb emotsioone vaid tänu välgule, mis teda ka seetõttu meelitab. Mina tunnen, et olen elus kui mu ümber on elekter, emotsioonid, traagika. Jep, I need therapy - tegelen sellega, aga mulle ei ole vist veel sobivaid medikamente leiutatud. Veidi traagikat, draamat ja pisaraid on alati mu elus olnud. Kas just otseselt läbi minu aga küll läbi mu lähedaste. Ma ei saa öelda, et ükski perekond, sõbranna või paar keda ma tunnen oleksid olnud lillesise eluga 24/7. Küll on kadunud isasi, hulle emasi, psühootilisi eks-naisi ja lausa kriminaalselt õeldaid vanaemasi.  

Ma ei oskaks normaalset elu eladagi, you know - white picket fence and blueberry pie and 1.3 children. Oh no. Ma tahan kiiksuga meest, palju koeri ja ameerika mägesi. Aga selliseid, mille peale istumiseks ma olen ise nõusoleku andnud, mitte selliseid kust pealt ma end lihtsalt leian.

Ma olen alati tänulik, et kasvasin üles siin kus kasvasin ja nende inimestega kes mu ümber olid ja kelle ma nüüd leidnud olen. Mul on neid erilisi ja üli-tähtsaid inimesi vähe - aga uskuge mind, seda rohkem erilisemad nad on. Nad on vanad hinged, inimesed kes on minu hullumeelsele iseloomule tasakaaluks, kellelt õppida ja kellega iga koos veedetud minut on väärt oma hinda kullas.

Eksinud

Täna ma olen eksinud. Ma ei tea kas ma olen sattunud valele teele või ei tunne lihtsalt ümbrust ära. Äkki mul on amneesia? Võibolla ma lõin magades pea ära? Kummaline kehaväline tunne on. Nagu ma vaataks kõike kõrvalt, mitte läbi oma silmade.

Ja natuke ükskõik on ja natuke melanhoolne on olla. Tahaks kuulata Nick Drake ja lugeda Baudeaire'i.

Omad lõksud

On hämmastav kuidas me suudame end ise aheldada. Ja siis absoluutselt unustada, et vaid meil on end kinni hoidvate lukkude ja tabade võtmed. Muidugi kaasneb sellega valu, Aga millega siin ilmas ei kaasneks? Kuid mõned otsused tuleb teha olles isekas ja sinna pole midagi parata.

Ja neid aheldaid on oi kui mitut sorti. Viha, kinnisidee, hirm, kartus valu teha, hirm mõnda vestlust alustada, suutmatus edasi liikuda jne jne jne.

Ma olen paar võtit üles leidnud, ja kergem hakkab, seda ma luban. Lõpuks hakkab kergem. Hing uitab salaja veel vanu radu kui sa tähelepanelik pole, aga eks ka need rajad kasva lõpuks kinni.

Rasked otsused on valusad, nutmaajavalt valusad, aga vajalikud. Vajalikud meie edasiliikumiseks. Vajalikud õppimiseks. Tõesti, ära nuta sellepärast mis sa teinud oled, vaid mis tegemata on jäänud.

Nuta nii et hing kinni jääb, naera kuni valus hakkab. Ütle "ma armastan sind" kartmata mis vastu öeldakse. Ära karda haiget saada. Ära jäta tähtsaid asju ütlemata. Ära pea viha, see ei ole seda väärt. Võta üks päev ja naudi seda. Ära kuula mis teised räägivad. Tee vigu. Õpi neist. Anna rohkem kui võtad. Hooli ja hooli ka endast. Hinga sügavalt seda sügisõhku sisse ja ole õnnelik selle üle mis sul on, ja kui hea see on.

sügis

Iga aasta on üks väikene aken - kui suvi on läbi, aga päris sügis veel alanud ka pole. Ilmad on veel ilusad ja päike loojub suure oranži kerana. Siis on parim aeg minna koertega jalutama, vaadata kuidas meie varjud pikemaks venivad ja hingata seda müstilist õhku sisse - see on segu vana lõpust ja uue algusest. Minu arust on siin üldse palju müstikat ja ebatavalist. Elu on siin tihti liigagi põnev. Kadakaseks ma kasvanud olen.

Pulmad ja matused - põhiliselt matused

Käisin matustel ja selle matuse eripära ja südamlikkus pani mind mõtisklema, kuidas me Muhus elame päris tugeva matuste reeglistiku järgi. 


Üks mainitud matusel viibinud neiu ütles, et temale on need elus esimesed matused. Ma ta iga küll ei küsinud, aga tundus minust veidi vanem olevat. Kuna minu koht matustel ei olnud tähtis (olin lahkunuga vaid korra varem kohtunud) aga ta oli mulle kallitele inimestele otsene lähedane, olin kohal ikkagi ja jäin mõttesse varem käidud matuste kohapealt. Suutsin kalkuleerida, et antud matus oli minu jaoks vist 12nes. Ja 3el olen matnud otsese pereliikme. Pluss 2 mu armastatud koera matmist otsa panna.


Ja alati on matustel mingi range protokoll, millel kõik silma peal hoiavad. Mida vanemad, seda rohkem paistavad leinajad teadvat. On kindel paigutus, mis määrab vastavalt su seotusele kadunukesega, su koha kirikus, surnuaias, kolme-peotäie-mulla-viskamises, lillede asetamises ja peielauas istumises. Lisaks peab välkkiirusel reageerima tekkivatele probleemidele või unustatud asjade asendamisele.


Vähemalt 2 nädalat pakub jututeemat kellegi fopaa mulla viskamisel, matusepärja valikus või asjade puudujäägis. (" no keegi oleks ikka võinud aidata Lempsil hauda kinni ajada", "kuidas nad ikka ta siia matsid", "see oli nii inetu kui mulla viskamiseks JUST SEDA hõbetaldrikut polnud")  Ma usun, et päris mitmed peredevahelised hõõrdumised on tekkinud põhustel nagu "Peetri Mati pidi Laadu Jaani pärast ühe koha võrra kaugemal seisma."


Olin siis jutu alguses mainitud matustel, ja kedagi ei huvitanud kus või mitme meetri kaugusel keegi seisis või mis lilli keegi tõi. Matusetalituse viis läbi ääretult meeldiv naisterahvas, kes ei rõhunud ristiusule vaid lihtsalt antud tseremooniale.


Siis jäin juba mõtlema matusetalituse peale üldiselt. Mulle ei ole see idee kunagi südamelähedane olnud. Minule imponeerivad vanade viikingite kombed (mida harrastavad ka kaasaegsed tšuksid, muide), saata lahkunu siit ilmast ära põletamisel. Kui mu hing on lahkunud (jah, ma usun sellesse, kuidas te seletada et inimese keha jääb peale surma 21 g kergemaks, ahh??), siis miks see kest kuskile matta ja selle juures käija ja lilli viia. See on nii mõttetu kinnihoidmine. See inimene on ju sul alati meeles, sul on temast asju mälestuseks, pildid. Miks käia ta luukere või tuha juures? Parem on saata ka tema maised jäänused ära, mitte nad kuskile hoiule panna. Pealegi, kas teile on meeldivab mõte, et keegi matab 150aasta pärast teie vanaema Leida otsa oma vanaema Dora? Sest täpselt nii see juhtub ja juhtub ka juba praegu. Ma lasen parem tema tuha lendu ja vabaks.

Ja mis siis juhtub kui me sureme? Ma olen päris kindel, et it's pretty much up to us. Nagu Pratchetti raamatutes - kui hing viiakse Surma poolt kõrbesse, siis on surnu otsustada, mis kõrbe taga on. Ja see ei olene millisesse jumalusse me uskunud oleme või kellele molli tõmmanud. Vaid kõrbest, kus sa oma elu kõrvalt näed, ja kui sul ennem südametunnistust polnud, siis see tekib ja seda hullem see teekond on. Ja sa ise otsustad, kas oled rahul sellega mis korda saatsid, kas midagi jäi poolele või jäi sul hulk kahetsusi. Ühesõnaga - kas leiad rahu või mitte. The is no heaven and hell, there is only what we make.