Mulle meeldib inimesi vaadelda. Mitte vaadata vaid vaadelda. Mõelda, millega nad tegeleda võiksid, kellele nad sõnumit saadavad, mis neid kurvaks tegi, mida nad põnevusega ootavad. Mõelda neile pika trolli/trammi/bussisõiduga täiesti oma lugu välja. Minu peatuseks, kust peale minna, on ühe ülikooli juurest, siis oli mõttetegevust palju. Kui just ei olnud reede õhtupoolik, siis oli see tsenaarium veidi B kategooria oma, sest kaaslasteks oli paar purjus härrasmeest, kes üritasid sinuga vestlus alustada või tiinekad, kes mõtlesid kuidas kõige säästlikumalt end tagurpidi tõmmata.
Aga mulle meeldis neile inimestele alati väike traagikanoot ellu sisse poetada. Ma arvan, et olen nagu hatifnatt, kes tunneb emotsioone vaid tänu välgule, mis teda ka seetõttu meelitab. Mina tunnen, et olen elus kui mu ümber on elekter, emotsioonid, traagika. Jep, I need therapy - tegelen sellega, aga mulle ei ole vist veel sobivaid medikamente leiutatud. Veidi traagikat, draamat ja pisaraid on alati mu elus olnud. Kas just otseselt läbi minu aga küll läbi mu lähedaste. Ma ei saa öelda, et ükski perekond, sõbranna või paar keda ma tunnen oleksid olnud lillesise eluga 24/7. Küll on kadunud isasi, hulle emasi, psühootilisi eks-naisi ja lausa kriminaalselt õeldaid vanaemasi.
Ma ei oskaks normaalset elu eladagi, you know - white picket fence and blueberry pie and 1.3 children. Oh no. Ma tahan kiiksuga meest, palju koeri ja ameerika mägesi. Aga selliseid, mille peale istumiseks ma olen ise nõusoleku andnud, mitte selliseid kust pealt ma end lihtsalt leian.
Ma olen alati tänulik, et kasvasin üles siin kus kasvasin ja nende inimestega kes mu ümber olid ja kelle ma nüüd leidnud olen. Mul on neid erilisi ja üli-tähtsaid inimesi vähe - aga uskuge mind, seda rohkem erilisemad nad on. Nad on vanad hinged, inimesed kes on minu hullumeelsele iseloomule tasakaaluks, kellelt õppida ja kellega iga koos veedetud minut on väärt oma hinda kullas.
Aga mulle meeldis neile inimestele alati väike traagikanoot ellu sisse poetada. Ma arvan, et olen nagu hatifnatt, kes tunneb emotsioone vaid tänu välgule, mis teda ka seetõttu meelitab. Mina tunnen, et olen elus kui mu ümber on elekter, emotsioonid, traagika. Jep, I need therapy - tegelen sellega, aga mulle ei ole vist veel sobivaid medikamente leiutatud. Veidi traagikat, draamat ja pisaraid on alati mu elus olnud. Kas just otseselt läbi minu aga küll läbi mu lähedaste. Ma ei saa öelda, et ükski perekond, sõbranna või paar keda ma tunnen oleksid olnud lillesise eluga 24/7. Küll on kadunud isasi, hulle emasi, psühootilisi eks-naisi ja lausa kriminaalselt õeldaid vanaemasi.
Ma ei oskaks normaalset elu eladagi, you know - white picket fence and blueberry pie and 1.3 children. Oh no. Ma tahan kiiksuga meest, palju koeri ja ameerika mägesi. Aga selliseid, mille peale istumiseks ma olen ise nõusoleku andnud, mitte selliseid kust pealt ma end lihtsalt leian.
Ma olen alati tänulik, et kasvasin üles siin kus kasvasin ja nende inimestega kes mu ümber olid ja kelle ma nüüd leidnud olen. Mul on neid erilisi ja üli-tähtsaid inimesi vähe - aga uskuge mind, seda rohkem erilisemad nad on. Nad on vanad hinged, inimesed kes on minu hullumeelsele iseloomule tasakaaluks, kellelt õppida ja kellega iga koos veedetud minut on väärt oma hinda kullas.
No comments:
Post a Comment