Üks mainitud matusel viibinud neiu ütles, et temale on need elus esimesed matused. Ma ta iga küll ei küsinud, aga tundus minust veidi vanem olevat. Kuna minu koht matustel ei olnud tähtis (olin lahkunuga vaid korra varem kohtunud) aga ta oli mulle kallitele inimestele otsene lähedane, olin kohal ikkagi ja jäin mõttesse varem käidud matuste kohapealt. Suutsin kalkuleerida, et antud matus oli minu jaoks vist 12nes. Ja 3el olen matnud otsese pereliikme. Pluss 2 mu armastatud koera matmist otsa panna.
Ja alati on matustel mingi range protokoll, millel kõik silma peal hoiavad. Mida vanemad, seda rohkem paistavad leinajad teadvat. On kindel paigutus, mis määrab vastavalt su seotusele kadunukesega, su koha kirikus, surnuaias, kolme-peotäie-mulla-viskamises, lillede asetamises ja peielauas istumises. Lisaks peab välkkiirusel reageerima tekkivatele probleemidele või unustatud asjade asendamisele.
Vähemalt 2 nädalat pakub jututeemat kellegi fopaa mulla viskamisel, matusepärja valikus või asjade puudujäägis. (" no keegi oleks ikka võinud aidata Lempsil hauda kinni ajada", "kuidas nad ikka ta siia matsid", "see oli nii inetu kui mulla viskamiseks JUST SEDA hõbetaldrikut polnud") Ma usun, et päris mitmed peredevahelised hõõrdumised on tekkinud põhustel nagu "Peetri Mati pidi Laadu Jaani pärast ühe koha võrra kaugemal seisma."
Olin siis jutu alguses mainitud matustel, ja kedagi ei huvitanud kus või mitme meetri kaugusel keegi seisis või mis lilli keegi tõi. Matusetalituse viis läbi ääretult meeldiv naisterahvas, kes ei rõhunud ristiusule vaid lihtsalt antud tseremooniale.
Siis jäin juba mõtlema matusetalituse peale üldiselt. Mulle ei ole see idee kunagi südamelähedane olnud. Minule imponeerivad vanade viikingite kombed (mida harrastavad ka kaasaegsed tšuksid, muide), saata lahkunu siit ilmast ära põletamisel. Kui mu hing on lahkunud (jah, ma usun sellesse, kuidas te seletada et inimese keha jääb peale surma 21 g kergemaks, ahh??), siis miks see kest kuskile matta ja selle juures käija ja lilli viia. See on nii mõttetu kinnihoidmine. See inimene on ju sul alati meeles, sul on temast asju mälestuseks, pildid. Miks käia ta luukere või tuha juures? Parem on saata ka tema maised jäänused ära, mitte nad kuskile hoiule panna. Pealegi, kas teile on meeldivab mõte, et keegi matab 150aasta pärast teie vanaema Leida otsa oma vanaema Dora? Sest täpselt nii see juhtub ja juhtub ka juba praegu. Ma lasen parem tema tuha lendu ja vabaks.
Ja mis siis juhtub kui me sureme? Ma olen päris kindel, et it's pretty much up to us. Nagu Pratchetti raamatutes - kui hing viiakse Surma poolt kõrbesse, siis on surnu otsustada, mis kõrbe taga on. Ja see ei olene millisesse jumalusse me uskunud oleme või kellele molli tõmmanud. Vaid kõrbest, kus sa oma elu kõrvalt näed, ja kui sul ennem südametunnistust polnud, siis see tekib ja seda hullem see teekond on. Ja sa ise otsustad, kas oled rahul sellega mis korda saatsid, kas midagi jäi poolele või jäi sul hulk kahetsusi. Ühesõnaga - kas leiad rahu või mitte. The is no heaven and hell, there is only what we make.
"kuidas te seletada et inimese keha jääb peale surma 21 g kergemaks, ahh??"
ReplyDeleteLihtsaim loogika on, et 1907 kui nood 4 katset tehti ei osatud piisavalt täpseid kaalusid leida mis suudaks näidata selle muutumist ~0.03% võrra ja/või ei võtnud arvesse kuidas mõjutab kaalu vereringluse ja hingamise peatumine.