Omad lõksud

On hämmastav kuidas me suudame end ise aheldada. Ja siis absoluutselt unustada, et vaid meil on end kinni hoidvate lukkude ja tabade võtmed. Muidugi kaasneb sellega valu, Aga millega siin ilmas ei kaasneks? Kuid mõned otsused tuleb teha olles isekas ja sinna pole midagi parata.

Ja neid aheldaid on oi kui mitut sorti. Viha, kinnisidee, hirm, kartus valu teha, hirm mõnda vestlust alustada, suutmatus edasi liikuda jne jne jne.

Ma olen paar võtit üles leidnud, ja kergem hakkab, seda ma luban. Lõpuks hakkab kergem. Hing uitab salaja veel vanu radu kui sa tähelepanelik pole, aga eks ka need rajad kasva lõpuks kinni.

Rasked otsused on valusad, nutmaajavalt valusad, aga vajalikud. Vajalikud meie edasiliikumiseks. Vajalikud õppimiseks. Tõesti, ära nuta sellepärast mis sa teinud oled, vaid mis tegemata on jäänud.

Nuta nii et hing kinni jääb, naera kuni valus hakkab. Ütle "ma armastan sind" kartmata mis vastu öeldakse. Ära karda haiget saada. Ära jäta tähtsaid asju ütlemata. Ära pea viha, see ei ole seda väärt. Võta üks päev ja naudi seda. Ära kuula mis teised räägivad. Tee vigu. Õpi neist. Anna rohkem kui võtad. Hooli ja hooli ka endast. Hinga sügavalt seda sügisõhku sisse ja ole õnnelik selle üle mis sul on, ja kui hea see on.